1917 // The Last Full Measure

General Broulard: "There are few things more fundamentally encouraging and stimulating than seeing someone else die."
Paths of Glory, 1957

1917

Turunduse koha pealt on filmiga kõik korras, põhilubadus on tõepoolest täidetud, film on peaaegu nähtamatult monteeritud. Paraku on see argumendina samaväärne, et Sam Mendes lavastas ka seni kõige edukama Bondi. Vastab tõele aga mida sellise infoga peale hakata?

Isegi kui selle filmiga said vaatajatest korraga montaažieksperdid, ei saa jätta tähele panemata, et struktuuri lähemalt uurima hakata, kisub oluliselt kahtlasemaks.
Kahe filmitunni sisse mahub kaks ärkamist. Kõigepealt ärkavad kaks sõjameest õitsva lillevälu kõrval, üks natuke naiivsem, natuke paremas toitumuses ja rõõsam, teine natuke küünilisem, näeb skeleti moodi välja, Somme'i lahingu veteran, kel silmis thousand-yard stare ja panevad ohvitseri käsul mõõda kaevikuid lilleõitest vastassuunas nii otseses kui kujundlikus mõttes ajama. Teine ärkamine leiab aset põlevates linnavaremetes, vaataja viiakse filmi ainukese nähtava lõikega pastoraalsest ilust põletatud maa tingimustesse.
Kui natuke taandada, alustasid ka kaks kääbikut Shirest ja lõpetasid vulkaani sees, kui veel enam taandada, jõuab sõjafilmide igikestva põhiväiteni, kuidas sõda on maapealne põrgu. Niisiis ei ole oluline, kuhu tegelased jõuavad, sest sinna nad jõuavad sedasorti sõjafilmides nagunii, vaid kuidas nad sinna jõuavad.

Antud juhul satuvad eelpool tutvustatud tegelased oma marsruudil nii imelikesse juhtumistesse, et stseenide lahendused jõuavad tragikoomikasse, olgu need monteeritud nii nähtamatult kui tahes. Ambitsioon, kuidas tegemist ei ole tühipalja briti jooksufilmide traditsioone kandva töötlusega kiire ja pideva kommunikatsiooni puudumisest rindel, kipub end ebamugaval moel pidevalt reetma. Stseenide läbikirjutamise juures on tehtud tõsist tööd, et need ütleks midagi üldistavat ka sõja ja brittide olulisuse kohta - aga multifilmilikus laadis. Metamaks minnes, peale sakslaste, kes tulistavad ja ohvitseride, kellest osa on ebakompetentsed, on filmis veel üks suur vaenlane, milleks on stsenaarium.

Näiteks leidub selline episood, milles tutvustatakse vaatajale sõjakoledusi nimega alamotivatsioon ja selle igifilmilikku kaaslast - motivatsioonikõne. Peategelane satub suurt üldistusjõudu omavasse vastasseisu tehnoloogia vs loodus. Sõdureid vedav veoauto jääb rööpasse kinni.
Kiirelt mängitakse läbi, kuidas heitunud reamehed kehitavad esialgu õlgu kuni peategelasest kaprali suust kõlab paar kamraadlusele üles kutsuvat lauset, mille peale asutakse kui üks mees veoautot suure hurraaga välja lükkama. Olnuks tegemist india üksusega, oleks ehk sinna kõrvale ka laulu- ja tantsunumber esitatud, väga kentsakamaks ei oleks läinud.

Või teine episood, milles tutvustatakse vaatajale, kuidas surm vaenlase käe läbi ei küsi aega ega kohta. Piltpostkaardilikult kaunis paigas ootamatult oma otsa leidnud sõdur läheb vaataja silme alla näost tasapisi halliks. Kontrastide mäng otsekui Throbbing Gristlei albumi "20 Jazz Funk Greats" kaanelt, kus transgressiivse muusika pioneerid on ajanud selga maitsekad rõivad ja poseerivad looduskaunis ja populaarses briti turismi- ja suitsiidireisi sihtkohas.
Sellise kunstilise saavutuseni jõudmiseks tuli läbida korralik seeria jama. Eikuskilt ilmunud lennuk hädamaandus keset lagedat maad asuvasse küüni, millest välja tiritud koomiliselt tige sakslane kukkus tapma ja märatsema justkui andes mõista, et omavahel ei sõdinud erinevad rahvad vaid täiesti erinevad inimliigid.

Nii stseen stseeni järel, esteetiliselt viimase peal aga sõjadraama, mis selles filmis aset leiab, on joonlauaga mõõdetud juhuslikkus ning komplekt kindla peale töötavaid draamatehniliselt läilasid võtteid, mis peamiselt tähendavad vaataja ehmatamist ja erinevad teleturu klippidest vahest vaid produktsioonikvaliteedi poolest. Midagi sarnast on lõbustuspargi kummitusmaja, kus külastaja liigub mööda tunnelit ja seintest kargab välja kõiksugu lõustu.

The Last Full Measure

Film avab uusi vaatenurki sõja kestvuse kohta. Vastavalt filmidele on nendeks siiamaani olnud otsese sõjategevuse lõpetamist tähistavad sündmused, rindelt lahkumine kas omal jalal või jalad ees, sõjast tingitud käitumishäirete likvideerimine ja nüüd on lisandud uus võimalus, et sõda lõppeb kui riiklikud tunnustused on omistatud. Kaks viimast tähendavad, et allegooriana annab sõdu lõpetada lõpmatult kaua.

Põhineb Ühendriikide õhuväe parameediku William H. Pitsenbarger juhtumil, kes sai Aumedali 34 aastat pärast surma Vietnami sõjas, sest omal ajal ei jõudnud andmed tema vägitegudest õigel ajal õigete instantideni. Nagu ka filmi "1917" puhul, on sellegi loo algatajaks tõrge kommunikatsioonis aga seekord päkkadele kuigivõrd valu ei anta. Pentagoni ametnik käib mööda veterane Pitsenbargeri rindetegevuse kohta tunnistusi kogumas, seega kulgeb ka film ametliku asjaajamise tempos, mis on pigem aeglasepoolne. Omaette hüveks võib pidada, et vaataja kaasamiseks nii seljaajupõhiseid mehhanisme nagu rutiinne ehmatamine ei tarvitata, on panustatud nõudlikumale kraamile karakterite näol. Kõrvalosalistest sõjaveterane on pandud kehastama korralik kaader vanamehi - Samuel L. Jackson, Ed Harris, William Hurt ja Peter Fonda, kes osutus nii vanaks meheks, et see jäigi tema viimaseks rolliks.

Tegemist on igal juhul karakteritega, kes pealegi järgivad priimuse tublidusega karakteri arengu tingimusi, läbi mälupõhiste vintsutuste saavad nad filmi lõpuks sõjaga ühele poole. Areng missugune. Sellegipoolest meenub selle sõjaveteranide assortiiga üks Simpsonite jagu, milles vanamees Hans Moleman väntas lühifilmi, kuidas ta saab jalgpalliga munadesse ja vajub ägades pikali. Lihtsast koduvideost valmistati Hollywoodi remake, kus sama episood on mängitud kordades dramaatilisemalt ja tegelane ütleb pikalivajumise ja äga kõrvale: "Ma sain munadesse" või midagi sama ilmselget ja ülepingutatud ilmekusele omast.

Mis tähendab, et ei ole manipuleerimisvahendid siingi tegelikult üleliia nüansseeritud, kus võimalik, käib üks igavene härdameelne väljapressimine. Taaskord saab kinnitust asjaolu, et ameerika sõjaveterani on filmis võimatu kujutada, ilma et tal oleks varuks lugu, mida saab rääkida vaid hämarates valgustingimustes teise mehega omavahele jäädes ja ilmtingimata pisarsilmi. Poleks häda kui sellised pihtimised ei oleks nii hõlpsalt parodeeritavad. Nagu ka puuladvad, valge hobune või peegelpildile virutamine, mängigu kes tahes.

Lisaks areneb filmis poliitilise põneviku liin, mis korralikult välja ei joonistugi. Tuleb välja, et suhtekorralduse huvides oleks parem Pitsenbargeri personaalküsimust mitte torkida, sest reasons. Seega avatakse ka jätkusõja rinne aga peategelasest ametniku vastaseks ei ole hästimaskeerunud victor-charlied džunglis vaid hästimaskeerunud kallutatud jõud struktuurides ja filmi lõpus aset leidva triumfiga ei lõppe üks, vaid kaks sõda. Aga seda liini on kujutatud äärmiselt pindmiselt, justkui poolsalaja või mõne tüütu kohustuse korras markeerides.

Pole raske mõista, miks "1917" meelitas montaažiga ja "The Last Full Measure" castinguga, sest neist kummastki ongi raske midagi muud välja tuua.