Uncut Gems // Extraction

Ulee Jackson: "You'll pay for the rest of your life for being a jackass."
Casey Jackson: "Yeah, well, it's better than dying of boredom."
Ulee's Gold, 1997

Uncut Gems

Vennad Safdied on end korduvalt kentsakalt meelde tuletanud, sest peavad end esinedes üleval nagu nad oleks tähelepanuhäirega teismelised või kütnud kangeid erguteid. Kõige silmatorkavamalt tuli see esile Youtube kanalil, kus lavastajad saadetakse Criterioni lattu ja nad valivad sealt filme. Safdied krabasid mitu sületäit ja ühegi filmi kohta ei kõlanud midagi sisukamat kui influenceri võtmes ülivõrded. Seega ülekanne loomingusse on olnud täiuslik. Hoolimata sellest, et nad valdavad filmikeelt ja kinoreaalsuse kehtestamine tuleb hästi välja, ei ole nende filmidest olnud siiamaani peale vaatamise fakti suurt midagi kaasa võtta. Ei pakkunud erandit ka "Uncut Gems".

Seda küll, et filmi sisse juhatav montaažitrikk on tõeline eisensteiniliku intellektuaalse montaaži jõudemonstratsioon. Pealegi võib montaažiime kahe pildi kõrvutamisel tekkivast uuest kujundist olla filmist täiesti omaette seisev taies. Safdied on ühendanud pildi ropust ja ebamugavast tunnelist Etioopia teemantikaevanduses onkoloogilise uuringu ülekandega peategelase tagumikust New Yorgis. Mõlemas avauses tehakse tegevust käima tõmbavaid avastusi, ühest leitakse hiigelsuur vääriskivi, teisest võibolla leitakse midagi, mis annab vaatajale peategelasega emotsionaalset sidet loova mõistatuse.

Safdiedel on peale filmkooli tausta ja ande veel üks privileeg, mida nad seekord suure rõõmuga ekspluateerivad. Juhtumisi on peategelane vääriskiviärikas, kes on juhtumisi ka juut. Juhtumisi on teda kehastav Adam Sandler samuti juut ja ka Safdied on juudid ja nii stereotüüpilise juudi kujutamine mõnes teises konfiguratsioonis laseks õhku nii mõnegi kuplialuse. Pealegi on Sandleri kehastatud tegelane veel sedasorti juut, kelle juutlus on oportunistlikult paindlik. Mitte niivõrd rituaalne vaid esemeline, mälust vabastatud identiteet. Tegelane ise selliste küsimustega ei tegele aga need tuletavad end filmis läbi tegevuskoomika pidevalt meelde. Meil on üsna sarnased tegelased kilplased, kelle olemasolu on nii mõnegi kuplialuse õhku lasknud aga milline kohaliku tähtsusega skandaal leiaks aset kui lätlased või jumal hoidku, venelased, asuksid korraga väntama uusversiooni kilplastest, kes on äratuntavalt eestipärased.

Kui realismievangelist Andre Bazin veel elaks siis ta ilmselt aplodeeriks filmi vitaalse montaaži ja eripärase kaamerakäsitluse peale. Väidetavalt on mõningaid stseene filmitud tingimustes kui filmimisluba ei olnud. Raske öelda millised, sest selliseid leidub üksjagu, mis meenutavad salakaamerat, erilise kinematograafilise glamuurita, distantsilt teleobjektiiviga võetud, kus kaadrisse satuvad suvalised pinnad, mis samamoodi vulgaarselt kaleidoskoopilised nagu teemantitega kaetud kõiksugu igapäevased vidinad, mida Sandleri mängitud tegelase äris lisaks niisama blingile müüakse. Näiteks olid müügil vääriskividega kaetud furbied, mille kõrval hakkab puidust kikilips juba peaaegu hea mõttena tunduma. Selline toores pildikeel on omaette kahtlemata mõjuv aga paraku jäid tamabatuks selle lärmi ülemtoonid ja see tõenäoliselt ei ole lavastajate, operaatori ega monteerija puudujääk, et ei tekkinud soovi filmi uuesti pedantsema pilguga uurida, vaid vaataja kapriis.

Kirjanduses on teatud koolkonna maniakaalselt tegevus- ja tegelasrikka stiili kohta kasutaud mõistet hüsteeriline realism. Võib kahtlustada, et sedasorti kirjandust namedropitakse rohkem kui loetakse. Pole isegi väga kaugele jõudnud, peamiselt seepärast, et sedasorti vitaalsus vitaalsuse enda pärast ei ole eriti käima tõmmanud ja sellestki vähesest ei ole eriti midagi kinnistunud. Olgu neiks "Gravity's Rainbow", "Infinite Jest" või "Middlesex". Kui midagi kaasa ei võta või enda omaks ei tee, jääb tekst trükivärviks paberil. Sellest võrdlusest lähtudes selgineb hoobilt, miks "Uncut Gems" askeldamistihedusest ja kuulipildujadialoogist hoolimata tagantjärele ikkagi nõnda eluvaene on.

Või teistpidi, film lõppes koos lõputiitritega. Hea kraam tavaliselt siis alles algab.

Extraction

Arhetüüpne kõvamees, endisest eriüksuslasest palgasõdur, kellel pole elus enam midagi kaotada, müüb oma oskuseid Bangladeshi narkoparunile, kelle poeg on ühe teise kohaliku narkoparuni poolt röövitud.
Sünopsis just eriliseks argumendiks ei osutunud, pigem asjaolu, et tegemist olla Netflixi ajaloo enimvaadatud esilinastusega. Viimane ei ütle ka parima tahtmise juures filmi kohta midagi aga on kujunenud harjumuseks lasta end teinekord konjunktuuripõhistel valikutel üllatada. Mis küll sageli kipuvad olema seda tüüpi üllatused, milletaoliseid suudavad pakkuda ka pimedasse ruumi taktikaliselt paigutatud rehad.

Kuigi tegemist on Ühendriikide, Austraalia ja India ühisproduktsiooniga ning tegevus leiab aset Lõuna-Aasias, ei ole actionmõte nii leidlik ja füüsikaseadusi eirav kui võinuks tingimusi arvestades eeldada. Osutus hoopis suurejooneliselt naturalistlikuks, mis tähendab, et absurdselt suur hulk anonüümseid tegelasi saadetakse loojakarja füüsikaseadusi järgides ja graafiliselt jõhkral kombel, mis justkui peaks viitama mingit sorti eneseteadvusele. Seadasorti lüüriline eneseteadvus, kus kausaalsust ja loogikat asendab vägivald ning sõnavalikut relvavalik, mida käesoleval sajandil on näidanud heast küljest "Rambo", "Dredd" või "The Raid". Kindlasti mitte "Extraction", mis mõjub kui mõni üldmulje loetletud löömafilmidest.

Kuuldavasti on filmi lavastaja endine kaskadöör, mis võib seletada kõrget rahmeldamisnäitajat ja kipakat tegevusdünaamikat.
Tekib kahtlus, et tempo mahavõtmised sattusid filmi vaid seepärast, et koreograafianumbrid olid tehniliselt äärmiselt keerukad ja kuskile pidi kohustusliku süžeearengu korras sokutama mõned telefonikõned, mida ei saanud sooritada butafoorse laksimise kõrvale hands-free. Ühe kandva telefonikõne ajal peategelane avastab, et tal ikkagi on midagi kaotada ja teise ajal mängitakse ümber vaenlase ja liitlase vahekorrad, nii on lisatud muidu sirgele teele mõned vallatumad kurvid.
Sedasorti süžeepööretega meenub, kuidas aastate eest sattusin kuskil sekkaris ideaalse kingiidee otsa, kilohinnaga müüdi meeste aluspükse. Oleks ostuks läinud, oleks selliseid süžeepöördeid ilmselt mitu tükki lisaks kauba peale kaasa saanud.

Seegi film on askeldamistihedusest hoolimata tagantjärele äärmiselt eluvaene, suutmata olla midagi muud ka vaatamise ajal.