The Platform // Greed

Little Bill Daggett: "I don't deserve this... to die like this. I was building a house."
Will Munny: "Deserve's got nothin' to do with it."
Unforgiven, 1992

The Platform (El hoyo)

Tähendusküllase satiiri teine suur pluss on rikkalik absurd kui satiiri asutakse võtma täiesti metoodiliselt argumendi pähe. Näiteks Carpeneter suutis oma satiirilise ulmeka "They Live" märgisüsteemi abil rabada vaatajaid põrutava avastusega, kuidas turunduse eesmärk on avaldada mõju. Kaadrikuid tema filmist, kus plakatid, ajakirjakaaned ja muu säärane tarbegraafika on asendatud imperatiividega OBEY, BUY, CONSUME jne kasutatakse siiamaani tänitava graafilise argumendina kui vaja juhtida tähelepanu "tegelikule olukorrale". Viimane tähendab poliitilise maitse käelisusest sõltumatut jampsimist maailma pärisperemeeste asjus.

Orwelliga ei ole palju paremini läinud. Suures mängus paistab "1984" olevat kirajavarana oluliselt kehvemas seisus kui poliitilise ärapanemisvahendina. Primitiivseks jäänud arutlusvõime eksimatu indikaator seisneb selles, et ühiselu ilminguid, millest ei saada aru, mis ei meeldi aga antipaatia põhjendamiseks puuduvad argumendid, on võimalik taandada mainitud romaanini ja neid niimoodi läbi proxy hukka mõista. Kui mõttekäigu argumentatsioon tipneb Suure venna, kaksisoima või millegi seesuguse mängutoomisega, ütleb see vaid üht, et kodutöö on jäänud tegemata.

"El hoyo" vastab esialgu vaid tähendusküllase satiiri esimesele plussile, kuidas meil on mäng, mis on tendentslik ja plakatlik aga väärib küünlaid. Kõige paremas mõttes politoloogiline popkornikino.

Hispaanlane satub kinnpidamisasutusse, kus viiakse läbi mingisugust eksperimenti ühisomanditragöödia ja John Rawlsi teadmatuse loori ainetel. Püsti on pandud hoone, milles on mitusada korrust, läbi korrustevahelise augu sõidab toidulaud, millelt igaüks võtab vastavalt himudele. Parema ninaesise saavad need, kellel on õnn viibida kõrgematel korrustel, madalamatele ei jõua midagi. Kinnipeetavaid liigutatakse korruste vahel regulaarselt ringi, seega on igaühel võimalus sattuda kas lookas, vähemlookas või täiesti tühja laua äärde. Korrustevaheline süsteem on niimoodi iseorganiseerunud, et ülemiste korruste elanikud alumistest suurt ei pea ja alumised on sellevõrra tigedamad. Kuigi dialoogivõimalus korruseid läbiva augu näol on alati olemas, ulatub egalitaaarsust eitav range hierarhia-, et mitte öelda klassipõhine identiteet lõpuni välja ja privileeg mitte nälgida kipub selleski tornis manifesteeruma endale staatuse söömises.

Kui meelepärane on sedasorti poliitiline jaotus, mille kirjeldamiseks piisab abstsissteljest, ei kipu "El Hoyo" väga vastutulelikke arenguid pakkuma, sest pila käib kogu telje ulatuses, pihta saavad ahnitsemine, ratsionaliseeritud kadedus endale ise ebavõrdsuse ette kujutamise läbi kui ka uute normide kiirkorras juurutamine kaikameeste abil. Üht koma teist vahemängudeks samuti, sest stseeniti pakub "El hoyo" kõrgema kategooria musta huumorit verelaskmisest näkku roojamiseni. Kuigi filmi satiirimõtte taset iseloomustab vahest kõige paremini, kuidas igaüks sai torni kaasa võtta ühe isikliku eseme, peategelane võttis raamatu, mis esmapilgul näib ülearu juustuse kujundina, midagi young adult žanrist aga filmi kulgedes leiab selline valik üsna aruka seletuse. Pealegi ei olnud selleks raamatuks ei "The Fountainhead" ega Marxi või Piketty "Kapital", vaid "Don Quijote", milles samuti üks ajast ja arust hidalgo kujutas endale ette asju, eriti ideed ideaali tabamisest.

Algusesse tagasi tulles. Ei ole kahtlust, kui "El hoyo" saab kultusfilmiks, annab sellegi kujunditest valmistada universaalseid retoorilisi ämbreid, sest film on piisavalt üle võlli ja piisavalt hästi kirjutatud.

Greed

Sirgjooneline ja päevakajaline satiir halastamatust rõivatöösturist Richard McCreadiest, kellel on filmi kohta oma vähenõudlikuses paljuütlev hüüdnimi - Rich McGreedy. Film pakub midagi "Tuletõrjujate balli" ja Nossovi "Totu" sarja vahepealset.

McCreadie valmistub 60. sünnipäevaks ja filmis vaadatakse biograafi pilgu läbi tagasi tema eduloole, seega on ka selles filmis nagu "El hoyos" kandvaks teljeks tuginemine raamatule. Ühes oli raamat ilmunud mitusada aastat varem ja andis võtme tegevuse mõtestamiseks, teises alles käsil, raamides muidu hüplikuks jäävat tegevust ja andes põhjuse naerda elulooraamatute tühisuse üle.

Suurte kapitalismikriitika praktikute eeskujul on ka McCreadie kriitiline turul välja kujunenud olukorra suhtes. Tema on leidnud, et rõivatööstus sellisel kujul on jama, sest on võimalik tootmiskulusid optimeerida. Mitte töövahendeid või töövõtteid parendades, vaid kasutades järjepidevalt ära arutlusviga zero-sum bias, mis paneb teise poole arvama, et olukord on nullsummamäng kui see seda ei ole ja sunnib leppima isegi kesise pakkumisega. Peategelase äriajamisviisi kõrvutatakse hasartmänguga lausa Tulvingu reegli vaimus, tugev kuus korda küll. Leidub selline stseen, milles McCreadie kasutab oma meetodit Sri Lanka rikšamehe peal. Kirub terve sõidu palavuse üle, sihtkohta jõudes esitab ultimaatumi, et tema 200 ruupiat ei maksa, kuna teenus oli palavuse tõttu vilets ja pakub 50 või läheb minema. Seal see küll hästi ei töötanud, kuna rikšamehed paistsid teisest puust poisid kui allhanketehaste poisid aga võtab filmis kritiseeritava optimeerimisviisi siiski kokku.

Nurjatult tegutseva ettevõtja skeemides naeruvääristamise ainest on aga selles osas jääb film hädiseks. Ajapikku on tekkinud kahtluseid, et arenguriikides soodsate tootmisdiilide tegemine ja arenenud riikides toodete brändistamisega varanduse kokku ajamise kohta oskavad ökonomistid rääkida hulga huvitavamaid lugusid kui dramaturgid, sest viimased kipuvad deskriptiivsest faasist üle hüppates ilminguid kiirkorras moraalsele liistule tõmbama. Teinekord on ka põhjust aga enamasti mitte. Ei ole veel sattunud sellist filmi nägema, milles need jõud oleks mõistetud ühendada, sageli jääb alltekstiks jeesuse kompleks, kuidas vaeste riikide elanikud peavadki vaeseks jääma, peaasi, et mitte töötada lääne normidele mittevastavates tingimustes lääne normidele mittevastava päevapalga eest. "Greed" on kobamisi kombel viinud küsimuse ärieetikani aga midagi suuremat sellest paraku ei sirgu ja filmi lõputiitrite kõrvale kuvatakse manitsevat teksti, kuidas kehakatteid õigest kohast muretsedes vagat eluviisi viljeleda. Sedasorti moraliseerimine vääriks juba täiesti omaette satiiri kuigi omamoodi irooniline on, et filmi üks tootja ja levitaja Sony Pictures nõudis kinoversioonist nende tiitrite eemaldamist.

Hambad tangis hoides on võimalik filmi totulikum osa ära kannatada ja selle vaeva kompenseerimiseks pakub sünnipäevapidustustega seotu märksa mitmekesisemaid leide. Piinlikustest koosnev elustiilikomöödia teemadel, kuidas elu ei allu tahtele isegi kui võimu või füüri vahele panna. Patoloogiline enesekindlus iseenesest ei sõltu inimese turuväärtusest, kapitali omamine lubab ainult suurejoonelisemalt ette võtta. McCreadie võtab ette väga suurejooneliselt ja laseb kuskile Kreeka avalikku randa ehitada amfiteatri, kus pidada Vana-Rooma stiilis kostüümipidu, sest tema lemmikfilm on "Gladiator", millest ta aegajalt mõttekilde loobib. See meenutab üht teatud presidenti, kes leidliku ärimehe mainet luues tellis kelleltki ajakirjanikult raamatu "The Art of the Deal", milles olid erinevate juhtimisõpikute ivad omistatud kõik ühele mehele. Eks mainekujundus ja paroodia on sageli üskteisest eristamatud, eriti veel sellisel juhul. Samamoodi selle elulooraamatuga, mida kirjutatakse filmis "Greed". Palgatud biograaf paneb isegi tähele, et kuskil on aetud udu ja väikesest siseringist suurem seltskond ei taha moekeisri keiserlikke ambitsioone kuidagi soosida. Sünnipäevapeole kutsutud kuulsused ei tule kohale, vaid saadavad lipitsevad videotervitused, maailmanimega lauljate asemele saadetakse püünele nende teisikud, kelle veenmisvõimet ei usu McCreadie ise ka ja filmi lõppvaatuses annab üks džunglikuningas otsesõnu mõista, mida ta seesuguse keisri ambitsioonidest arvab.

On alust arvata, et see film ühekordsest naerutamisest kaugemale ei ulatu ning arutlustehnilisel praagil põhinevat argumentatsioonikunsti oma kujunditega rikastama ei asu.