The Wild Goose Lake // Bacurau

Narrator: "You're alone. But you don't mind that. You're a loner. That's the way it should be. You've always been alone. By now it's your trademark. You like it that way."
Blast of Silence, 1961

The Wild Goose Lake

Howard Hawks ütles kunagi umbes niimoodi, et tema filmi sisu pärast enam ei muretse, see ei tähenda mitte midagi, sest igaüks on näinud iga lugu mitukümmend korda, mida nad ei ole näinud, on karakterid ja nende omavahelised suhted. Ta ütles seda enda filmi "The Big Sleep" kohta, sest tal ei olnud õrna aimugi, kes filmi käivitava mõrva toime pani, õigupoolest ei teadnud seda ka filmi aluseks oleva romaani autor Raymond Chandler ise. "The Big Sleep" on täiesti õigustatult noir kino tipmise otsa film, kuigi võetud üles trikivõtteid kasutamata, silmade kõrguselt, maailma, milles tegevus toimub, avatakse minimaalselt, dialoogid pakuvad taustade kohta infot pigem vähem kui rohkem. Suurlinnas toimuva kohta isegi kammerlik.
Esimese vaatamiskorraga võib arengute seotus päris arusaamatuks jääda, mitte seepärast, et film oleks nimme segaselt suhtlusjõuetuks aetud, vaid see on kirjutatud äärmiselt ökonoomseks. Hawks pidaski end lihtsaks poisiks. Muidugi ütles ta ka, et ei hakka sellistest lugudest filmi tegemagi, millest esimese lugemisega aru saab. Kui pulp krimkad ei huvita, pakkus sarnast karakteripõhist avastamisrõõmu "Firefly" jagu, milles Mal kogemata kombel abiellus, kui sealt tegelastevaheline tulevärk välja võtta, ei jääkski suurt alles.

Hiina lavastaja Diao Yinan neo-noir "The Wild Goose Lake" pakub väga palju infot. Stseenides on kõrvalisi põiked, keegi müüb plaate, kedagi arreteeritakse, keegi magab tänavapingil ja muu sarnane tänavapoeesia. Ühes tehasestseenis näidatakase detailplaanina töötaja kõrva, mis on kaltsu täis topitud, sest tehasemüra on vali ja mürakaitsevahendeid ilmselgelt ei ole töötajatele jagatud. Leidub lausa Jean-Pierre Jeunet laadis proosalisi visuaalseid puänte. Kohe filmi alguses, mootorrattavaraste pleenumil, järab üks vähestest naisosalejatest värsket kurki. Freud oleks ebavajalik ka siin, pigem demonstreerib, et ka kurjategijale ei ole elustiiliväljannete soovitatav iludieet võõras. Politseihaarang loomaaias oleks oma kujundlikkuses lamedam kui sealt puuduks korrakaitsjate sisenemine kaelkirjakupuuri. Kaks olulist naistegelast kohtuvad esimest korda riidekapis ja üldse mitte buduaarlikus mõttes. Tänavariietes politseinikud kogunevad tapetud kahtlusaluse ümber, kandes eriti tänavapäraseid led-valgustusega jooksutosse. Kõvasti on tuginetud prantsuse gängsterifilmidele, Dassin ja Melville, kohati lausa äratundmisrõõmuni rõhutatult, aga lõppeks viib see ikkagi samasse kohta, kuhu viis "The Big Sleep", mille väljendustehnilise võimekuse prinstiibid võttis Hawks kokku nii: "Tee kolm väga head stseeni ja mitte ühtegi halba."

Peale põhiliini, kuidas kogemata politseiniku tapnud mees on jooksus nii võmmide kui pearaha ihalevate pättide eest, on mitmekülgselt kujutatud moodsa Hiina linliku eluviisi hämaramaid praktikaid. Mõlemad jälitajate grupid kompenseerivad oma räpakat asjaajamist brutaalsusega. Filmi alguses aset leidnud jõukude kokkusaamist peegeldab stseen, kuidas on kokku kutsutud politsei erimeeskond, korrakaitsjaid on toodud juurde linna teistest jaoskondadest. Üks tõuseb püsti ja küsib, kus saaks tulistamist harjutada, kuna pole kunagi pidanud relva kasutama. Kellel veel selline küsimus on? Käe tõstab hulk politseinikke, kellele on usaldatud relva kandmine. Lisaks leidub kahest eelnevast tõukuv vahemäng, kuidas kokku on saanud veel üks jõukudeülene seltskond, kuskil tehases jagatakse loterii alusel töökohti, sest töökohtade nõudlus ületab pakkumist. Iseenesest välistab selline loterii korraga nii nepotismi kui meritokraatia, aga pigem viidatatakse töösuhteid reguleerivatele õigusnormidele vilistamisele või need on olnud lõdvad algusest peale.

Asfaldi- ja neoondžunglis kehtivad teistlaadi seadused ja nagu noir puhul sageli, on selles oma fatalism, ainuke võimalus paratamatusele vastu hakata käib läbi raha, sellega seoses tulevad mängu naisterahvad, kes tõmbavad kõigil naha üle kõrvade ja keegi peab jääma külma kätte. Seda lugu on igaüks juba mitukümmend korda näinud ja sünopsise põhjal valikuid tehes jääks see film ilmselt ka vähendõulikuma vaataja valikust välja. Aga sünopsis on köömes, kui sul on midagi, mis laseb heita pilku kino ideaalile.

Bacurau

Võib öelda, et noir on vesterni loogiline jätk. Vesternid keskenduvad tsiviliseerumisprotsessile, kuidas väikese algustähega metsikus läänes püütakse luua korda. Maakohtadesse, mida sageli pole isegi veel kaardil, tuuakse linnaseadust. Noir on vesternites ihaldatatava tsiviliseerumiseni jõudnud, ühiselu normid on tagatud, aga säh sulle tsivilisatsiooni, öökatte varjus lööb metsik lääs ikkagi välja.

Brasiilia weird west vestern "Bacurau" algab nii, et asula kaob kaardilt. Õpetaja püüab koolitunis Google Mapsi sarnases rakenduses näidata, kus Bacurau väikelinn asub, aga seda enam pole. Kohalikud on aru saanud, et tarkvara ongi oma põhiolemuselt midagi mittetarka, seega sellest numbrit ei tehta, sest tegevus toimub küll lähitulevikus, aga Bacurau elanike läbikäimine ei ole vahendatud andmetega vaid põhineb kogukonna isemajandamise tagamisel ja nemad teavad internetitagi, kus Bacurau asub. Kuna see asub karuperses, piisab neile teadmisest, et vähemalt nende endi jaoks Bacurau üldse asub. Linnakeses on kolm prostituuti, kahes mõõdus naisi ja üks mees, just on ära surnud kohalik maag, figureerib vesternitroop alkohoolikust doktori näol, loomulikult hobused, oma etteaste teeb korrumpeerunud munitsipaalpoliitik, kes toob linnakesse valimisnodi, mida keegi pole küsinud ja põhimureks on esialgu midagi nii igapäevast, et sellele läheb mõte alles siis kui see puudub. Jõele on lastud ehitada tamm ja asula ei suuda end enam iseseisvalt ära joota. Selle kõrval on esindatus internetirakenduses juba tühiasi.

Esimesed vaatused kulgevad mõistatuse tähe all. Vahtulöödud mõistatus iseenesest ei ole kõige sümpaatsem kommunikatsioonimeetod, sogamine võib küll tunduda tähendusrikas, unenäoloogika võib olla elamusrikas, aga erilist mõttesügavust, kasvõi ainult paradokside näol, on neist raske leida. "Bacurau" päris nii kaugele ei lähe, kõigest mängib võimalusega. Esialgu on segane juhtum nagu mõnest detektiivifilmist ja hulgaliselt niidiotsi, mis ei näi kuskile viivat. Pärast maagi surma saabub linnakesse kuuliaukudega veetsistern, hulkuvad kuulid on ilmselt midagi nii harilikku, et see sündmuseks ei kvalifitseeru, naabruses asuvast farmist on pääsenud lahti kari hobuseid, läbisõidule satuvad pealinna turistid, kaadrist käib läbi lendav taldrik, kaob telefonilevi. Üsna sarnaselt ehitati maailma, tutvustati tegelasi ja kulgeti probleemini filmis "Tremors", milles suured murdjad tõugud ründasid väikelinna. Selle filmiga leiab tegelikult mitmeid sarnasusi veelgi.

Plancki prinstiip sedastab, et teaduses tulevad käibele uued teaduslikud tõsisasjad kui vanade ideede kandjad eest ära surevad. Nõukogude Liidus avastati, et printsiipi on võimalik laiendada väljapoole teadust ja ka oluliselt kiirendada. Midagi sarnast areneb ka "Bacuraus" kui mängu sekkuvad täiesti pooletoobisteks mängitud Ühendriikide relvahulludest turistid, kes kohtuvad kõige vesternlikumal kombel kohaliku relvaentusiasmiga. Kuna nad on seotud lendava taldrikuga, tekib tahtmatult paralleel ühtede teatud roheliste mehikestega, kes on aegajalt ilmunud jõustama poliitilist tahet, mis ei põhine konsensusel vaid väikese seltskonna või lausa ühe isiku soolol. Sellega jõuab sinnamaale, millele "Bacurau" tegijad tõenäoliselt kunagi isegi mõelnud ei ole, ühele Läänemere-äärsele Bacuraule.
Viie-kuue aasta eest šokeeris maailmaavalikkust Financial Timesis ilmunud intervjuu Eesti kaitseväee tollase juhatajaga, kes ütles, et Eestis lastakse rohelised mehikesed sirgelt maha. Eestit, erinevalt Ameerika maailmajaos olevatest riikidest, relvahulluks ei peeta, aga ometigi on kino abil suudetud tahtamtult luua Atlandiülene sild.

Nii meelevaldses seoses "Bacurau" tugevus muidugi ei seisne, pigem selles, et film, mis pajatab allegooriliselt Brasiilia sotsiopoliitilisest arengutest ja Ameerika kui maailmajao relvakultuurist, kannab B-filmina kaela ka juhul kui välispoliitika jätab täiesti jahedaks.