Joker // Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn

Doctor Frank Reeves: "A weak mind isn't strong enough to hurt itself. Stupidity has saved many a man from going mad."
A Matter of Life and Death, 1946

Joker

Kunagi 2005 või nii kui soulseekist sai esmakordselt koomikseid piraatima asutud, selgusid kiirelt mõned tõsiasjad. Üks neist seisnes värskelt avaldunud teadmises, et DC ja selle tütarprintide kaanonileige lähenemisega superkangelaselood on sageli loetavad. Kui jätta kõrvale kunagine animatsiooniantoloogia "Batman: Gotham Knight", on "Joker" kõige enam seda tüüpi, mis võinuks vabalt mõne Vertigo, Elseworldi või praeguse DC Black Label minisarjana ilmuda. Kõige paremas mõttes koomiksilik film ja koomiksilik tähendab antud juhul koomiksitegelasega filmi kohta teatud kirjanduslikke kvaliteete. Samal ajal on see neist suurte koomiksimajade kinoproduktsioonidest oma süžeelt üks kõige vähem mõnele konkreetsele koomiksisarjale ja rohkem varasemale kinole toetuv.

Üks tagasivaade veel. Kümnekonna aasta eest ilmus film "A Most Violent Year", mille tegevus toimus 81. aasta New Yorkis, mis ei olnud linna ajaloo just parim periood. Film keskendus küll kütteõliärika hakkamasaamisele aga linn oli sama, mis Jokeri Gotham City. 70. aastate energiakriisi järel saabunud stagflatsioon, kui kasvasid inflatsioon ja kuritegevus aga mitte majandus ja tööhõive. Selline dilemma võib ajada hulluks ka nutikamaid inimesi aga "Jokeri" probleem ei seisne üldsegi mitte lääges ja üldsõnalises ühiskonnakriitikas, kuidas inimene on ainult ja ainult ühiskonna produkt ja ühiskonna nägu vaid hoopis vastupidises, kuidas Jokeriks arenev Arthur Fleck muudab ühe ühiskonna mesotasandi enda nägu. Seda ka sõna otseses mõttes.

Muidugi võib sooritada mitmeid paljutähenduslikult sotsiaalse iseloomuga noppeid.
Filmi alguses peksab noortekamp klouni läbi, sest noortel ei ole peale huligaansuse muud tegevust aga "Joker" kindlasti ei keskendu noorte kuri- ja huvitegevuse probleemile.
Samuti ei tegele film küsimusega, kas paremini korraldatud NYC Transpordipolitsei aidanuks vältida popkultuuris oma elu elava Bernhard Goetz juhtumi sarnast tulistamist metroos. Kui just mundrikandjate puuudmine ise ei tähenda kriitikat nende puudumise kohta, sellel detailsemalt ei peatuta.
Veel vähem võib filmist välja lugeda midagi Kennedy algatatud kinniste vaimuhaiglate reformi kohta, mille järel läks vastutus patsientide eest kohalikule tasandile ja mis ei osutunud just kõige edukamaks reformiks. Seega nõuaks väga head fantaasiat pidada "Jokerit" näiteks antiteesiks filmile "Lendas üle käopesa".

Nagu filmi jooksul karakterit tutvustatakse, võrsuvad tema hädad millestki maalähedasemast kui holistlik ettekujutus ühiskonnast - kombinatsioon pärilikkusest, traumadest ja faktist, et teenuste kättesaadavus ja maksulaekumine on omavahel seotud. Viimane aitab selgitada, miks tuli peategelasel vabatahtlik ravikuur katki jätta ja õnneks ei ole seda kujutatud ülekohtu viimase instantsina vaid pelga asjaoluna.

Mis viib tõepoolest suure ülekohtuni, lausa absurdismihõngulise vastanduseni, on Arthuri soov rääkida ühiskonnas kaasa, sealjuures silmapaistvalt positsioonilt aga tema ihad ja maailm on karjuvas vastuolus. Lausa nii karjuvas, et tema püüdlused naerdakse avalikult välja. Illusioon kontrollist on küll praktiliselt kõikide lugude käivitaja ja taaskord õnneks, pakub see film palju enamat kui ühe tegelase soov saada kuulsaks, kes legitiimsete võimaluste lõppedes pruugib nende nihilistliku alternatiivi.

Kogu "Jokeri" lookõvera võtab ilmekalt kokku, kuidas esimeses vaatuses läheb veel endaga hakkama saav aga längusõlgne Arthur Fleck, ravimikott näpus, lonkides trepist üles ja viimases vaatuses tuleb samast trepist tantsusammul alla lillas ülikonnas Joker, kellel on juba mõnda aega olnud rohud võtmata. Aga sinna vahele on end mahutanud täiesti tahe film.

Oma kummalisel kombel on olnud Kanye Westi rapsimises saada Ühendriikide presidendikandidaadiks midagi nukrakstegevalt sarnast Arthuri sooviga pääseda teleekraanile.

Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn

See oli küll halb film.
Meenusid viimastel aastatel nähtud Superbowli vaheaegadel näidatavad reklaamid, mis on enamasti segu semiootilisest pornost ja popkultuurinostalgiast, isegi mitte leidlik postmoderne paraad vaid aiapäkapikud, kuigi püüe on saada maha millegi ikoonilisega. See film suures osas sarnastest sisuloome klippidest koosneski. Midagi seesugust kui teha vestluse keskel sõrmedega irooniale viitavaid jutumärke irooniliselt, mille ekvivalent filmis oli peategelase sage otse kaamerasse vaatamine.

Leidus üksjagu ainest oletusteks, et filmi stsenaarium käis enne võttesse minekut läbi turundustegelaste laudadelt, kes kohendasid stsenaariumit enda vajadustele vastavaks, kasutades ühe teatud Prokrustese meetodit mahutada inimesi sängi.