Tenet // Volition

Aaron: "Man, are you hungry? I haven't eaten since later this afternoon."
Primer, 2004

Tenet

Filmi- ja jutustamistehnilisi võimalusi rakendades on Nolan aja ja mäluga manipuleerimise niivõrd käppa saanud, et isegi lihtsa kulgemisega filmis "Dunkirk" liikus aeg maal, merel ja õhus eri kiirustel. Visand aja dilatsiooni teemadel kui tarvis. Nolanil on oma filmidega õnnestunud korduvalt illustreerida, kuhu jõudsid füüsikateoreetikud läinud sajandil - grammatiline aeg on füüsikute aja kõrval paras nonsenss ja vastupidi. Kui keel jääb hätta, saab teinekord pildiga. Juba Feynman pruukis kvantväljateooria kirjeldamiseks graafilist meetodit oma diagrammide näol, seega ei maksa pilti automaatselt alahinnata.

Samuti oleks alahindamine võtta "Teneti" mõõduks asjaolu, et tegevuskäiku saab lahendada nuputamisülesandena. Tekstülesande potentsiaal on olemas igas loos, oleneb vaid, mis kujul on algandmed, seega ei ole lahendatavus oma monofunktsionaalsuses väga oluline kvaliteet. Kuigi "Teneti" vaatajale tullakse põnevuse hoidmise eesmärkidel vastupidist väites pidevalt lahkesti vastu. Film on korraga lõigatud segaseks ja samal ajal on tegelaste originaalid ja koopiad markeeritud lihtsuse huvides värvuste, hapnikumaskide ja eriefektidega, nii et hea pealehakkamise korral võib selle info põhjal joonistada terve ajasilmuse, mis ilmselt kukuks igal entusiastil pärast mõningat pusimist välja põhimõtteliselt sarnane.

Selle tegevuse suurema ivakuse muudab küsitavaks filmi epiloog, milles väidetakse, et peategelane tõttas endale juba enne filmi algust ise appi aga ta veel ei mäleta seda.
See ei ole enam nuputatav mõistatus nagu sudoku, vaid selle vastand, midagi otsustamatut. Film nagu kleini pudel, möbiuse leht või mõni Escheri illustratsioon, mis kahtlemata tõmbavad tähelepanu ja nende tähelepanekute edasine analüüs viib sinna, kuhu on disainitud viima ka "Tenet", milleks on argimõtlemisele väljakutse esitamine.

Korduvalt tuletasid end meelde Cameroni produtseeritud Terminaatorid, mille jutustamislaad on küll erinev, sest peamurdmisele B-kinost võrsunud Terminaatorid eraldi ei innusta, kuigi pealtnäha vastuoluliste avalduste poolest on need filmid sama rikkad kui "Tenet".
Tulevik saabus kiusama minevikku, Kyle Reese sigitas John Connori, Skynet osutus kausaalse uperpalli läbi ise enda vanaisaks, sest vahepeal oli pöördprojekteeritud filmi esimesse jakku saadetud roboti vrakk ja selles viimases õnnetus filmis "Terminator: Dark Fate" jagas eksistentsiaalse kriisi läbi teinud tulevikust saabunud tapamasin Carl jooksvat infot veel juhtumata sündmuste kohta.

Kui sinna poeetilisemat sorti kosmoloogia kõrvale võtta, ei ole tegemist sugugi vähenõudlikuma kraamiga. Hoolimata sellest, et vanaisa paradoksi üleseletamist ja mittepööratavate protsesside pööramist Terminaatorites eriefektina kasutada ei mõistetud. Viimase puhul oleks ehk õnnestunud näidata urineerimise eripärasid negatiivse entroopiaga ruumis.

Jättes kõrvale eelpool mainitud silmamoondused aja, ruumi ja mäluga, milles olid oma kinematograafilised veetlused täiesti olemas, jäi "Teneti" klassikaline filmimudel, millele episooditi nolanlikku alternatiivi pakuti, äraütlemata turvaliseks pingestamispornoks. Üle noatera pääsemised, pingelised telefonikõne ootamised ja muu säherdune. Samuti jäi päris nõrgaks katse ühendada teadusulme kuivapoolne skemaatilisus krimiloo melodraamaga, mis üksteist ülearu ei täiendanud ega rikastanud. Võib ka pöörata, ulme segas filmi, milles naine tappis oma jõhkardist mehe ja vastupidi.

Volition

Filmi pealkiri viitab, et küsimuseks on vaba tahe ja determinism. Mainimata on jäänud, et nopitakse madalamatel okstel rippuvaid ajarännuulme vilju.

Leidub mees, kes näeb ette tulevikku ja on seetõttu veendunud, et kõik on ette määratud ning elu ei allu mingisugusele kontrollile. Seejärel läheb eriti fatalistlikuks, mees hakkab nägema ette oma surma. Leidub ka üks naine ja üks teinegi mees, kes näeb välja nagu Nick Offerman, seda tegelikult olemata, kes selgitab, et on olemas vedeliku kujule viidud negatiivne energia, mida kerre süstides aktiveeruvad mandeltuumad, mis aitavad annustajal end läbi avaneva ussiaugu ajutiselt mõnda ajatelje punkti teleporteerida. Nii tekib kõrvalnähtusena võime mäletada episoode tulevikust.
Kõlab hirmus jaburalt aga pigem jään seisukohale, et nõuda filmilt reaalsust on sama arutu kui nõuda retseptikogult endalt söödavust. Või nõuda antud filmis hetkeks kaadrist läbi käinud võrranditelt ja graafikutelt midagi enamat dekoratsioonidest.

Kuigi "Volitioni" jutustamislaadis on midagi äratuntavalt nolanlikku, harjutused sarnaste väljendusvahenditega ja mitmekordsele vaatamisele motiveeriv ülesehitus, jääb film arengute kooshoidmises ja esitamises Nolanile tunduvalt alla. Julgen kahtlustada, et asi ei ole tingitud eelarve väiksusest vaid asi on milleski muus.

Eriti tuleb traagelniite esile filmi lõppvaatuses, kui olukorrad ajasilmusel kipuvad väljapääsmatuks ja peategelasel tuleb endaga nii vastanduda kui endale ise appi minna. "Teneti" eeskujul võib neid tegevsuliine lahti harutama jäädes mõneks ajaks kõrvaltegevust leida aga filmi juhtmõtte arenduse tabamine seesugust vaeva ei eelda, see kantakse ette kandikul.

Peategelast vaevanud fatalism saab ületatud tahtega. Dilemma, kas tegelast defineerivad minevikus tehtud vead või tulevikku vaatavad teod, leiab ajarännufilmi kohta nii harjumuspäraselt imala ja ka imalas sõnastuses lahenduse, et hakka või koostama vandenõuteooriat, kuidas sedasorti ulmekate taga on eneseabitööstus.

Koduseks harjutuseks võib proovida järgmist eksperimenti: jääda maiustusekausi ees mõtisklema, kas võtta veel üks või mitte, seejärel tegutseda viimati teadvustatud mõttele risti vastupidi ja õnnitleda end vaba tahte eeskujulikult filmiliku praktiseerimise eest. Agaramad võivad printida diplomi.