The Social Dilemma // Bellingcat: Truth in a Post-Truth World

Helen Lovejoy: "Won't somebody please think of the children?"
The Simpsons, 1996

The Social Dilemma

Dokkfilm dokumentalistika kõige sandimast otsast, mis ei ava nähtust, vaid väga ühemõtteliselt kujundab seisukohta. Eriti küüniliselt annaks õelda, et tegemist on Center for Humane Technology reklaamfilmiga. CHT on internetiteenuste tehnoeetikaga tegelev mittetulundusühing, mille evangelistid jutlustavad muu hulgas ka seda, kuidas sotsmeediafirmad peaks eelkõige seisma kasutajate heaolu ja alles seejärel käibenäitajate eest.

Küsimusi tekitab, mida mainitud heaolu täpsemalt sisaldada võiks, sest heaolu iseseisvana kaela ei kanna. Jääb tühjaks sõnaks. Kõva statsi ühismeedia sotsiaalsete kulude kohta film ei jaga, vaid veeretab nädalavahetuse vestlussaadete rutiinseid ümarusi. Teismeliste kehadüsmorfia ja depressiooninäitajate jäik kõrvutamine sotsmeediaga annab küll kaastunde, mitte arutlusvõime punkte. Kasutajaandmete küsimus jääb koperdama märksõnade tasemele ja valeuudiste ning rahva radikaliseerimise osas kiputakse inimese liigiomaseid puuduseid esitama tehnoloogia puudustena. Seega jääb filmi põhjal hägusaks, milles dilemma täpsemalt seisneb. Mis sorti heaolu on sotsmeedia ära võtnud aga on kindel, et see tuleb võtta tagasi ja sekkuma peab seadusandluse tasemel, sest internetiettevõtete endi poolt sellist initsiatiivi ei tule.

Kui filmist veidi kaugemale minna, on võimalik aduda, et globaalse haardega sotsmeediaettevõtete erinevate kasvuvõimalustega katsetamise ja parema mõiste puudumisel ühiskondliku vastutustunde vahel esineb hõõrdumisi, sel lihtsalt põhjusel, et üks pärsib teist. Veel kaugemale minnes. "Hääletu Kevad" või president Meri pressikonverents Tallinna Lennujaama peldikus osutusid silmiavavateks, sest esitati konkreetseid väiteid. "The Social Dilemma" probleemipüstitus jääb pigem moraalipaanikaks, jõudes sarnasesse tupikusse, kuhu viisid kunagi väited, et romaanide lugemisega kaasneb reaalsuse ja fantaasia vahelise piiri hägustumine, telekas teeb niisama rumalaks ja rockmuusika sunnib anduma kuradile. Rääkimata Sokratese jäigast seisukohast, kui halvasti mõjub kirjasõna mälule.

Mingisugust tegevuskava "The Social Dilemma" isegi pakub. Ettepanekud märguannete väljalülitamiseks, seada brauseri ja sotsmeedia privaatsusseaded tasemele paranoia, kasutada Google asemel teisi otsimootoreid ja muud sellised võivad olla digihügieeni küsimuses ja tagasisidetsüklist (feedback loop) distantseerumisel omal kohal. Samuti meeldetuletused, et meediatarbimine eeldab kriitilist meelt, sest kirjaoskus 21. sajandil on midagi enamat kui oskus lugeda katekismust suud liigutamata. Paraku on need ettepanekud üpris tühises kõrvalosas ja filmis soleerib meeletu kogus plära.

"The Social Dilemma" vahest suurim pluss tuleb hoopis teisest valdkonnast. Üks rääkiv pea väidab, kuidas kunagi varem ei ole käputäis disainereid mõjutanud miljardite inimeste elu, mis on ilmselge liialdus kui võtta võrdluseks kasvõi sellised disainimõtte saavutused nagu prillid, helkur või liiklusmärgid, ent mõte, kuidas disain ei ole dekoreerimine, vaid ärieesmärkide saavutamise vahend, on selle filmiga loodetavasti varasemast oluliselt suurema publikuni jõudnud. Nii heas, halvas kui tragikoomilises. Näiteks on hakanud levima üleskutsed keelata A/B testid, mis on küll põhjuse ja tagajärje lootusetu segiajamine, sest nurjatute mustrite (dark patterns) ja nügimisvõtete (nudging) vahel on hulgaliselt halli ala. Kõige lihtsam näide on ilmselt eeltäidetud nõustumine (opt-out), mis on ühtmoodi edukas organidoonorluse kui rämpsposti puhul.

Kahtlased disainipraktikad on lühikeses plaanis kindlasti efektiivsed, pikka plaani jaoks on veel vara aga käsitlus, kuidas sotsmeedia on kui mitte biheivioristlik põrgu siis vähemalt mastaapne ja ebaeetiline käitumispsühholoogia alane eksperiment ja alles seejärel veel midagi muud, on talumatult sensatsiooniline. Neist ettevõtmistest, mis teenivad inimeste ennustatava irratsionaalsuse pealt raha, on võetud oma suuruse tõttu kõige lihtsamini rünnatavad ja sooritatud kõige vähem kahjustav rünnak. Möödalöök pehme esemega, mis erineb terava esemega sooritatud möödalöögist selle poolest, et viimane muudab vähemalt valvsaks.

Tagatipuks on sotsmeedia toimimist kujutatud sellise allegooria abil, et kuskil küberruumis tegutsevad antropomorfiseeritud algoritmid, suunates kasutaja käitumist, mis ütleb päris palju terve filmi kohta. Eelkõige muidugi selle kohta, mis sorti kirjaoskustasemel publikut on püütud veenda.

Bellingcat: Truth in a Post-Truth World

Paranoiatekitajana on see dokk oluliselt tahedam kui "The Social Dilemma". Demonstreeritakse, kuidas suurandmete läbust siiski on võimalik kätte saada midagi enamat kui internetireklaami cold-reading seansid. Tuues ühtlasi välja, mis on luuramise ja luuramise vahe, sest see, mida Bellingcati vabatahlikud ja üksikud palgalised teevad, meenutab kangesti seda, milles on süüdistatud sotsmeediaplatvormide automaatsüsteeme, mille pädevus on pehmelt öeldes kesine.

Käib üks igavene nuhkimine internetiteenuste kasutajate järele, aetakse võrgus avalikult ja poolavalikult vedelevate andmete põhjal jälgi, pannakse kokku profiile, rekonstrueeritakse liikumisi, aetakse taga tõendeid. Kas just vettpidavad kohtumenetluseks, sest Bellingcat ei ole oma praktikaid kunagi varjanud ja neis on mõndagi piiripealset. Oletan, et mustalt turult hangitud infokogumite toel kohtus väga kaugele ei sõida. Küll aga viljeletakse kõrgema taseme ajakirjandust. Infokildudele lisatakse käsitöö läbi nimed, näod ja kuupäevad, kirjeldades möödaminnes ka automatiseerimise ja inimtöö põhimõttelisi erinevusi, mis peamiselt taandub võimele kõrvutada informatsiooni kontekstiga.

Samamoodi nagu retsept on küll keerukas algoritm aga ise ei valmista end ükski retsept ja kirjutades retsepti soola asemel valge kristalne substants, on kogenud kokal võimalik ülejäänud retsepti põhjal ehk kaasteksti arvestades päris hästi oletada, kas silmas on peetud soola või suhkrut.

Filmis peatutakse pisut pikemalt Ukraina kohal sõjalennuki pähe alla tulistatud Malaysia Airlinesi lennu 17 juhtumil, mis oli üks neist esimestest suurtest lugudest, mis Bellingcati areenile tõid. Ühes asitõendiks olevas klipis veetakse mobiilset õhutõrje raketisüsteemi BUK mööda tanklast, mille hinnatulbal olevate kütusehindade põhjal leitakse ülesvõtte oletatav kuupäev. Juhtumisi oli samal päeval ja samast kohast tehtud sattelliidifotodel samuti jäädvustatud juba tuttav kolonn. Edasi harutades jõutakse raketi väljatulistamisega seotud käsuliinini välja. Sarnaste tulemusteni jõudis hiljem ka Hollandi juhitud rahvusvaheline uurimisrühm. Arvestades, et Venemaa valitsuse tasandil neid väiteid aktiivselt eitab, peab neis järelikult üht-teist paika pidama.

Vähemalt asjatundmatu kõrvaltvaataja pilgule paistab Bellingcat oma meetodites pädev, nende käes on internet lekkiv ja läbipaistev, mis viib paranoiaküsimuseni, mille sõnastas kümnekonna aasta eest Ühendriikide sotsiobioloog E.O. Wilson umbes niimoodi, et oleme loonud Tähesõdade tsivilisatsiooni, mis põhineb kiviaegsetel emotsioonidel, keskaegsetel institutsioonidel ja jumalasarnaseid võimeid pakkuval tehnoloogial.

Sellise isikliku lisandusega, et jumalasarnane tehnoloogia ei väljendu tarbijagruppidele psühhomeetriliste profiilide põhjal sihitud reklaamis või põhjendamatus hirmus, et kõik, mis on internetis, jääb sinna väga pikaks ajaks, vaid selles, et Sauroni silma püstipanek ei nõua millegipoolest erilist sisseseadet. Teisalt pakub rahulikku ööund teadmine, et nii nõudlikku inimtööd on keeruline ja ka kulukas eskaleerida ning AI jääb veel pikkadeks aastateks alati 20 aasta kaugusele.