No Sudden Move // The Devil All the Time

Teasle: "Whatever possessed God in heaven to make a man like Rambo?" Trautman: "God didn't make Rambo. I made him!"
First Blood, 1982

No Sudden Move

Ajaviitepõnevikega olen suutnud järjest alt minna.
"Those Who Wish Me Dead" jäi põnevikutroopide lahjaks läbimängimiseks metsatulekahju taustal. Kindlasti mitte Taylor Sheridani parim number, kes on ikka mõned korrad sähvatanud.
Tõsilooline spioonipõnevik "The Courier" astus endale ise valmis sätitud rehale. Suure ajaloosündmuse sees luubiga inimese uurimine kõlas kokku nagu teater oma halvimas, võibolla ka tavapärases.

Sarnased argumendid kehtivad ka "No Sudden Move" kohta. Mõningate alternatiivajalooliste sugemetega rutiinne krimka, milllega võimalik kolistada erinevaid ämbreid, sealhulgas päevapoliitilisi.
Film niriseks suvalise kino reservuaari kui need rutiinid ei oleks A-taseme rutiinid, sest kokku on pandud sorav uusnoir, milles viirastub üksjagu varasemaid filme aga tegemist ei ole sedasorti truualamliku lähenemisega, mis kinoajaloolise karguta iseseisvalt püsti ei seisaks. "No Sudden Move" lippab omal jalal küll.

Pisikurjategijale pakutakse 54. aasta Detroitis üks ots, millega läheb metsa ja mida rohkem asjad metsa lähevad seda tähtsamad ninad ja suuremad summad mängu tulevad. Nagu selliste lugude juures sageli, jõutakse kuritegevuse rohujuuretasandilt kuritegevuse eliiti, kus tegudele viivad märksa abstraktsemad väärtused, kummalisemad motivatsioonid ja ka jaburamad artefaktid kui enda ülalpidamiseks piisava nutsu teenimine.

Jooksvatel, Ühendriikides nüüdseks juba sajandeid jooksvatel poliitilistel küsimustel eriti peatuda ei tahaks. Peategelane on must ja episoodiliselt mainitakse filmis Detroiti mustade ja niisama vaeste linnaosa "arendamist" linnasiseseks magistraaliks, kasutades räkitile omaseid võtteid.
Kuna tegevus jõuab Detroiti autotööstuse telgitagustesse, tekitab see koos magistraali rajamisega dramaturgilise ülemheli aga kaugemale nendega ei minda. Samuti jääb vaid dialoogi korras markeerimise tasemele, kuidas kõige olulisem niiditõmbaja on igaks juhuks oma perekonnanime puhastanud juudiviidetest. Seda isegi kõikide võimaluste maal Ühendriikides.
Hea tahtmise puhul annaks selle filmi põhjal mängida sotsiaalse pareidoolia bingot. Kuigi selliseks kaastundemangujaks ei ole filmi nimme võimendatud, et poliitiliste jutupunktidele rõhutamine lämmataks filmi ülejäänud kvaliteete.

Peatuda tahaks hoopis fototehnilisel küsimusel, sest objektiivide valik on olnud standardist üksjagu hälbiv. Kaadrites on julged optilised moonutused, pildi servades venivad tegelaste näod ebanormaalselt laiaks, pehme taust on kohati lausa psühhedeelne. Mitte päris nõukogude Helios 44-2 aga suuna saab kätte.
Selline isikupära, mis võib kogu kaadriku ulatuses klaari ja sirge pildiga harjunud vaatajale mõjuda lausa ärritava amatöörlusena, sest kaamera tuletab enda olemasolu pealetükkivalt meelde. Vaat et lausa trikikino ja õnneks mitte päris ühe triki.

The Devil All the Time

Need on hoopis teistsugused Ühendriigid kui tutvustas "No Sudden Move". Kahe filmi põhjal asuvad Ohio ja Lääne-Virginia väikeasulad Detroitist hoopis kaugemal kui maakaardi põhjal oletada võiks.

Film ulatub teise maailmasõja lõpust ajani, kui kauge konflikt Indohiina poolsaarel sai koduseks Vietnami sõjaks ja pajatab mitmel häälel. Tegevusliinid umbsõlmuvad ikkagi ühes tegelases, kelle kujunemisloos mängivad olulist rolli ameerika mütoloogias end kindlalt kehtestanud tüübid.
Servatagusel moel ka superkangelased kui sellised asjad peaks huvi pakkuma. Arvestades, et filmi ekraanitaguseks hääleks ja tegelaste saatuse kirjeldajaks on filmiga sama pealkirja kandva romaani autor Donald Ray Pollock, ei ole seegi vast juhus, et filmi on võetud mängima vähemalt neli koomiksitegelast kehastanud näitlejat. Seega on esindatud lausa hüpermütoloogilised Spiderman, Batman, Winter Soldier ja üks Deadpooli kõrvaltegelane. Eks neljandast seinast läbi tungimisega teglevadki amatöörid. Peenem mäng käib läbi lae.

Filmi põhjal jääb mulje, et Apalatšide elanikud televisioonist ega kinost kuni 65. aastani suurt ei pidanud ja meediavajadused kattis religioon.
Õudusfilmi asendab täiesti edukalt kirikus endale mürgiämblikke pähe valav fanaatikust usumees. Üht-teist näinud sõjavetarn on pannud püsti alternatiivmeedia vabaõhukabeli näol, kus viljeleb omanäolist sektantismi. Variserist pastrolie mõeldud annetused koduste roogade näol ja nende avalik kritiseerimine on täiesti kokandussaate vääriline.
Kuskil kõrvalliinis jäädvustavad sarimõrvarid instagrammeri kirgliku agarusega oma toimetamisi. Osati elada hetkedes, mis ei erinegi nii väga ekraaniga vahendatud hetkedest.

Meediaväli on küll monoliitselt kirikukeskne aga kõik sigimisealised tegelased on ometigi ühel või teisel moel patused, justkui kiriklik kasvatus oleks selles jumalast jäetud kandis ikkagi mööda külgi maha jooksnud.
Ei ole ka info kättesaadavuse paranemine interneti läbi üldist arutlusvõimet kröömikesegi võrra edendanud, inimene on kõige kiuste jäänud inimesenäoliseks ja "The Devil All the Time" läheb pessimismis nii kaugele, et küürakat parandab vaid haud. Meeleparanduseni ei vii kurjast ärapöördumine ega religioosne ärkamine, vaid enneagne surm, mis tabab vagalt teelt eksinuid. Aga nii mitmekülgse loo pisendamine epistliks, et halvad saavad karistatud, jääb natuke naiivseks.

Selles plaanis võis "No Sudden Move" endale lihtsust lubada. Kapitalirammusas suurlinnas tuli võitjaks kõige vähem ahne, sest selles filmis keskenduti loole, loo kohal olevale mitte ülearu. Seevastu "The Devil All the Time" võngutab elu eest õhku filmi kohal, üha uuesti korrutades, et inimest eraldab metslasest õhuke kiht midagi raskestikirjeldatavat aga see-eest hästipidavat, mis peategelasel on olemas kuigi ta on kasvanud ülejäänutega samas keskkonnas.
Võib oletada, et selleks ei ole tema keskmine nimi Eugene, mis tuleb samast tüvest kui eugeenika. Vaid sellest lähtumine annaks filmile muidugi õige huvitava ja spetsiifilise võtme.

Märksa operatiivsemaks võib siiski osutuda võrdlus Tim Burtoni filmiga "Big Fish", milles sooritas sarnase sõidu läbi ameerika pärimuse tegelane Edward Bloom. Nagu nimest lugeda võib, oli tema elu lill aga ta ei läinud edust sõgedaks. "The Devil All the Time" on "Big Fish" negatiivis, milles sirguvad küll ainult kurja lilled aga peategelane ei läinud vähemalt filmi jooksul hädast sõgedaks.
Kuhu ta omadega jõudis, jääb lahtiseks, sest film lõppeb seal, kus teised sageli alustavad. Põgenev tegelane jõuab ristteele.

See on juba puhas spekulatsioon aga seda filmi saab vaadata ka nii, et peategelasest sai läbielatu tõttu mõned aastad hiljem John Rambo.