Cry Macho // Old Henry

Quinlan: "Yeah. That pianola sure brings back memories."
Tanya: "The customers go for it - it's so old, it's new."
Touch of Evil, 1958

Cry Macho

Eastwoodi lavastatud "Changeling" oli sedasorti film, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lahendusi, mida võib nimetada epiloogideks, jäigi tulema. Samamoodi venib kummina tema karjääri lõpp.

"The Mule" aastast 2018 oli küll üsna väsinud aga valitud aines ja mäng olid mõistetavad, film oli lausa autobiograafilinegi. "Cry Macho" see-eest on lausa autoparoodia. Viib mõtted Eastwoodi kesisematele saavutustele.

Filmis "The Rookie", mis oli täielik madallend, võis veel uskuda, kui latiinot nimetati sakslaseks. Rahvas ikka liigub, moodustades kõiksugu erinevaid diasporaasid, nii et peale vaadates on keeruline oletada, mis riigis ja mis keele sisse keegi on sündinud.

Aga seda, et tudisev vanaätt "Cry Machos" tekitab kordades nooremas naises seksuaalseid ihasid ja hirmutab füüsiliselt täies elujõus meest, on pigem siirusele kui irooniale pretendeerivas filmis juba päris raske tõsise näoga vaadata. Isegi kui arhetüüpselt eastwoodilikku ragiseva häälega no-nonsense tegelast kehastab Eastwood ise.

Liiga palju head ei õnnestu öelda ka kontrastide mängu kohta, kuidas vastanduvad ja leiavad ühisosi ülemus ja alluv, poeg ja isa, noor ja vana, mexicana ja gringo.

Vahest ainult linnu ja inimese keerulised vahekorrad joonistuvad huvitavamalt. Filmi ülekantud tähenduses nimitegelane, vana kauboi, aktsepteerib nimitegelasest võitluskukke, kui on oma silmaga tunnistanud, et lind ei ole rumal kaagutaja, vaid valmistatud samast materjalist. Mõistes ühepoolses ja ülekohtuses olukorras otsustada vägivalla kasuks.

Old Henry

Vestern, mis absoluutselt igas võttes jääb alla oma eeskujudele aga ei aja ka latti maha.

Võitluskukke filmis küll ei ole, on üks end reforminud relvaentusiast, kellest on saanud üsna kesine farmer. Vesterneid näinud vaatajatele saab juba sissejuhatuses selgeks, et olude sunnil, ühepoolses ja ülekohtuses olukorras, otsustab temagi vägivalla kasuks.

Selliste kulminatsioonideni väljaspool padukristlikku kino vändatud vesternid end harilikult ka liigutavad, rääkides enne kogupauguni jõudmist viimseni stiliseeritud metafooride abil keerulistest ja veristest üleminekutest, kuidas omakohus asendub seadusega, tulevahetused kaubandusega ja teinekord peatudes ka küsimusel, kuidas korilus asendub põllumajandusega.
Meeldejäävamatest "Deadwood" kirjeldas neid protsesse mitme hooaja jagu ning "Open Range" ja "Lonesome Dove" romantiseerisid rändkarjakasvatuse lõpuaegu.

Kuna filmi alguses kaevatakse kraavi, pakub see ühe hea seose.
Tänapäevases mõttes eestlaseks saamise suur lugu kirjeldab soo kuivendamisega seotud kõrvalnähtuseid. Tänapäevases mõttes ameeriklaseks saamise samaväärne kirjeldab asumaade tsiviliseerimise kõrvalnähtuseid. Filmi põhjal tuleb välja, et samuti mõningate kraavikaevamise episoodidega. Riigiteo plaanis jõuti mõlemal juhul lõpuks anglosaksi standarditeni ja kogu maa elektrifitseerimiseni.

Paralleel on olemas ent ameeriklased teevad neil teemadel kõvasti paremaid filme. Võibolla on ka asi selles, et kui vesternitegelane satub väljapääsmatusse olukorda, ei otsi ta kõit ja taburetti, vaid haarab relva ja selline eksootika pakub oma võõrapärasuses rohkem ainet uudishimuks.