Don't Look Up // Heart of Champions
Helen Jordan: "I'm not laughing at you, I'm laughing with you."
Joy Jordan: "But I'm not laughing."
Happiness, 1998
Don't Look Up
Jämedama koega satiir, mis eelkõige naerutab ja seejärel peaks ka hoiatama. Esimesega tuleb film kohati toime, teise osas jätab skeptiliseks.
Sedasorti satiiri abil argumenteerimisse, kuidas inimkond saab otsa, kui ei minda meelemuutuse teed, on kinnituskalduvus (confirmation bias) lausa sisse ehitatud.
See film kindlasti hoiatab neid, kes on niigi hoiatatud ja võimendab vähemalt vaatamise ajaks eelarvamusi, mis on juba niigi korralikult välja kujunenud. Vähimatki läbimurret sellega vaevalt et saavutab.
Mitte et sellise lähenemise mõtteline vastand "Avatar" oma läila ja looritamata ökosõnumiga kuigivõrd operatiivsem olnuks.
Ausaltõeldes ei maksa "Don't Look Up" juures allegooriliste hoovuste juurde ülearu toppama jääda. Film tegeleb süvatasandil ikkagi küsimusega, kuidas uue infoga ei suudeta kohe üldse toime tulla ja ebamugavuse leevendamiseks rakendatatakse kentsakaid toimetulemisviise. Sel juhul ei ole vahet, kas interpreteerida Maa suunas tormavat komeeti inimtekkeliseks kliimamuutuseks, katkulaineks või mongolite uueks tulemiseks.
Kuniks tegevusliinid alles lahti hargnesid, võis visandite põhjal isegi oletada, et õige kummaliselt on saanud kokku Mike Judge ja Armando Ianucci. Esimeselt paika aetud sihikuga õelat ärapanemist, teiselt pigem sihikuta ja argist sürrealismi, milles räägitakse üht, aga mõeldakse midagi muud.
Põhitegelaste tutvustamise järel settis film siiski jantivaks melodraamaks. Kasutati katastrooffilmide troope, aga neid kõiki ei võetud lõpuni tõsiselt. Leidus meemiväärilisi hetki, aga huumori kõrgepinget selles ei särisenud.
See-eest sai omajagu tunda karmikäelisemat lähenemist. Taustanaer küll puudus, ent naljategu rõhutati roiutaval ja vaatajale vähe otsustusõigust jätval moel pidevalt ja mitmekordselt üle. Film patsutas end vaimukuste eest ise muudkui õlale. Kuigi filmi kildhaaval tagantjärele üle uurides jooksis huumor oluliselt lahedamalt.
Tulles tagasi algusesse, kuidas uue infoga ei tulda toime.
Õlist ja veest annab moodustada emulsiooni, aga inimese ilumeel ja teaduslik meetod ei klapi omavahel üldse. Hästipõhjendatud tõsiasjad ei lähtu sümmeetria-, pühadus-, heaolu- või muudest seesugustest taotlustest ja see on ületamatu kuristik.
Vahest vaid paretolikuks iseorganiseeruvad jaotused ja inimese õiglustunne on teine sama lootusetu paar.
Midagi samaivalist on suudetud katta vaid ühe stseeniga filmis "Frankenweenie", kui kõneles mister Rzykruski.
"Don't Look Up" töötab üksteisest leppimatult mööda rääkimise küsimusega pikemalt. Materjali menetlevad pea kõik ühiskondlikku võimu ja struktuurides lollpäid omavad instantsid. Ainult kirik jääb eemale, mis on üpris kummaline valik.
Maa suunas kulgev komeet on taevamehaanika abil hästipõhjendatud ja debatile halvastialluv tõsiasi. Filmivaataja silme ees valmib sellest siiski suhtekorralduslik sündmus, millel on esialgse teadaandega vaid õhkõrn ja mittesisuline side, mis on sellegipoolest päevast päeva jooksev peateema. Jabur, aga väheharuldane olukord, kuidas sõnum läheb eriti agara kommunikatsiooni tõttu kaotsi.
Leidub selline areng.
Üleilmse haardega tehnoloogiaettevõtte eriliselt iniseva olemisega tegevjuht pakub komeediküsimusele lõpliku lahenduse. Lahenduse eelduseks on, et komeet peab tabama Maad kontrollitud tingimustes. Juhtumisi omab eriliselt iniseva olemisega tegelase ettevõte tingimusteks vajalikku tehnoloogiat. Kuna selle lahenduse taga ei ole poliitilist ega asjatundjate konsensust, vaid ühe ettevõtte ärihuvid, läheb idee mahamüümiseks käiku täielik laadademokraatia. Konsensus, mis on valmistatud tellija materjalist.
Komeet ei tule ühes tükis, vaid ilmaruumis nutikalt lõhatuna. Mitte korraga, vaid jupi kaupa. Mitte maismaale, vaid ookeani. Mitte õnnetus, vaid võimalus, mis aitab luua uusi töökohti ja kergitada üleüldist ostujõudu. Nii muutub Maad tabava komeedi hädaoht regulaarselt raporteeritavateks ahviandmeteks.
40% on komeedi poolt.
37% ei soovi, et komeet Maad tabaks.
23% arvab, et mingit komeeti ei olegi.
Nähtus on sama ent küsimus sootuks uus, pakkudes võimaluse rääkida teistes registrites. Kampaania korras. Autoriteedi, mitte asjatundja positsioonilt. Isegi lauldes ja räppides. Selle taustal pakuvad igapäevasest irdumata ja mõrut nalja tehnooptimismi sihitu agarus, ilmselgelt ebapädeva riigivõimu pretensioon eksimatusele, väheinformeeritud seisukohti vahendav meedia ja nende tõmbetuulte tõttu või neist hoolimata kergestivoolitav vastuvõtja.
Kuna "Don't Look Up" kirjeldab olukorda, kuidas ebausaldusväärsed ja ebapädevad on nii autoriteedid kui sootsium, jääb selle filmi juures ainukeseks arukaks tegelaseks filmi vaataja. Kui varasemad eelarvamused klapivad, pakub selline kõneviis vaatajale eriti mugavat äraolemist. Seepärast mängib film end ka allaegoorilise hoiatuskinona auti, sest see ei ole provokatiivne vaid jutlustav.
Jutlusest mittehoolivale, küünilisema meelelaadiga vaatajale, pakub "Don't Look Up" musta huumorit ja lõikab sügavale ühe halastamatu tõdemusega. Kui midagi käib suure kaarega üle jõu, on võimalik selle suhtes kujundada kõigutamatu seisukoht, mis lähtub inimese ilumeelest, millel puudub kriitilise mõtte teoreetiline miinimum. Moraalse hoiaku võib võtta ükskama mille suhtes, sest see ei eelda kodutööd. Ja selles ei ole midagi eksklusiivselt tänapäevast.
Seega kõige halekoomilisemad ei olegi tegelased, kellele viitab filmi pealkiri, kes komeedi olemasolu eitavad. See kaader pruugib teaduslikku meetodit, jäädes hüpoteesi püstitamise järel poolel teel toppama ja kaevavad endale sellega ise väljapääsmatu augu.
Naljanumbriks jääb seltskond, kes on ära tinistatatud komeedi poolt olema, kes vaatavad üles, aga mingisuguses palveseisundis. Pühalikult kinnisilmi.
Lõpetuseks võib tuua paralleeli juubelilaua vestluste varamust.
Atmosfäärinähtused ei ole olemuselt stohhastilised vaid sünoptikud ei oska ilma ennustada. Ja üleüldse on kõige täpsem traditsiooniline viis, mida kasutab Seapõrna-Endel. Väide, et ilm on õiget tehnoloogiat kasutades täiesti ennustatav, ei ole ometi teaduse vastane vaid keere hoopis teisest otsast.
Heart of Champions
Spordifilm, milles ei ole jantimist ette nähtud, aga kirjutatud ja lavastatud selliseks, et suudab kõik vastavad püüdlused edukalt nullida. Ühtlasi ka silmapaistev saavutus teambuilding filmide valdkonnast. Siiamaani määras lati miinimumi 2006. aasta film "The Guardian". Ei ole välistatud, et edaspidi saab mõõduks "Heart of Champions".
On kasutatud kõikmõeldavaid spordikino troope ja neid on võetud lõpuni tõsiselt. Endas mitte kordagi kahtlev tekstijoru, milles on TED talki taolist suuresõnalist tuimapanekut, turunduspruugile omast lagedat isikupära ning fabuleerimisande läppunud otsa, mida teinekord pruugivad lugude ilmestamiseks ajakirjanikud, mis ei tee au ühele ega teisele.
Õige kummalised on ka küstüümikunstniku töö viljad. Vanemas keskeas meestel paistab olevat korralik arsenal erinevaid polosärke. Mingil põhjusel kantakse neid kentsakalt lahtinööbituna. Kas sellega ollakse millegi poolt või millegi vastu, ei julge isegi mõelda. Liiga tihe kujund.
Kindlasti üks viimaste aastate raskemaid vaatamisi, sest kogu aeg oli ebamugav, piinlik ja midagi veel, mida on raske sõnadesse panna. Kui siiski püüda. Hirm teadmise ees, et on inimesi, kes selliseid tekste innuga tarbivad ja varem või hiljem puutud sa neist mõnega kokku.
Kommentaarid