I'm Your Man // The Matrix Resurrections

Linton Barwick: "It's early days, my friends. All roads lead to Munich."
Malcolm Tucker: "All roads lead to Munich... What the fuck does that mean?"
Simon Foster: "Well, I think it means, uh... actually, no, no, I don't know what it means."
In the Loop, 2009

I'm Your Man

Romantiline ulmekas, mis ei paku illusiooni, vaid katsub jäljendada elu.
Filmina kahtlemata kunstiküps aga nii korrektsel moel, et ei ole suurt midagi vaadata.

Arheoloog on tuhninud kolm aastat sügaval minevikus, tegeledes hüpoteesiga, et sumerite administratiivtekstides leidub poeesiat. Sest inimesed on juba loomult poeetilised olendid.
Paralleelselt osaleb ta kolmenädalases tootetestis, mis vaatab tulevikku, katsetades, kas eridisainitud android suudab rahuldada inimese romantilisi vajadusi. Sest inimesed on juba loomult romantilised olendid.

Nii savitahvlid kui android on mõlemad inimese loodud ja mõlematest otsitakse midagi, mida neis justkui olema ei peaks. Arusaadavalt on peategelane esialgu esimese võimalikkuses veendunud, teise osas jääb skeptiliseks. Võib mõista, et teadlasena suudab ta uue info põhjal oma seisukohta muuta ja episoodi kaupa pakutaksegi argumente, mille põhjal võiks seisukoht muutuda.

See on küll teravmeelsem kui järjekordne konflikt, milles inimene läheb raksu oma kätetööga, aga ka mitte midagi enamat. Filmi kandev ulmemõte piirdub arutlusega, kuidas tellija soovide järgi disainitud androidi suurim puudus seisneb asjaolus, et see on disainitud tellija soovide järgi.

On üks heuristik, mis annab ulmelugude puhul sageli häid tulemusi.
Kas juhtum oleks skandaalne, kui robotid oleksid asendatud mõne sotsiaalse vähemusega? Seega film, milles kõrgharitud vallaline naine arutleb küsimuse üle, kas mõnda sotsiaalsesse vähemusse kuuluv meesisik võib olla elukaaslasena samaväärne või isegi etem kui majoriteeti kuuluv.

Eridisainitud android kuulub igal juhul vähemusse, aga mitte tavaliste kahtlusaluste hulka, pigem sinna, kus hea lugemusega vabad miljonärid, Zamunda printsid ja muud seesugused. Ka nii ei jää eriti midagi alles. Armuasjades krooniliselt õnnetut ei aita midagi väljastpoolt, sest probleemi lahendus peab tulema seestpoolt.

Leidub areng, millega justkui võetakse otsad kokku ja mängitakse sedalaadi filmide reeglipärase lahenduskäigu võimalusega, milleks on põhimõtteline meelemuutus ja romantika triumf.

Peategelase isa elamisse murtakse sisse, politseinik mainib, kuidas professionaal ei oleks sellist tegu ette võtnud, sest segipaisatud nodi põhjal ei ole majapidamises midagi väärtuslikku. See põhjustab ägeda reaktsiooni.
Kuna peategelane tegeleb mäluga, on arheoloog, tema isal on mäluga kitsas käes, sest hääbub tütre nähes tasapisi dementsusesse ja tegemist on otsapidi ulmefilmiga, saab sissemurdja poolt segi paisatud fotodest ilmekas kujund.

Foto on igal juhul artefakt, antud juhul sedasorti, mis paremal juhul täiendab ja halvimal puhul asendab episoodilist mälu. Stseeniga on õnnestunud kirjeldada filmi peategelase ja androidi selleks ajaks välja kujunenud vahekorda sarnaselt nagu nentis üks arhetüüpne hallpea filmis "Matrix", et ei saa elada koos masinatega, aga nendeta ka ei saa.

Olgugi et standardparadoks, saavutas romantiline ulme hetkeks sünergilise mõju, aga selliseid sähvatusi ei esinenud liiga palju. Domineeris maitsekalt luukuiv teledraama.
Sageli öeldakse sellise kraami kohta, pakub mõtteainet. Sama hea oleks öelda, et nädalaid kraanikausis vedelenud nõudepesukäsn on omapärase maitsega.

The Matrix Resurrections

Siingi on põhimõttelistel eesmärkidel ühendatud romantika ulmega. Rabavaks asjaoluks ei ole enam inimese romantiline läbikäimine masinaga, vaid teise inimesega. Esituslaadiks ei ole suhtekolumni võtmes sissejuhatus tehnoeetika fundamentaalsetesse küsimustesse, vaid pingul nahkjakkides uusvaimsus.

On vändatud eraldi mängufilm rõhutamaks Matrixi sarja suurust, eneseküllasust, ajatust ja mida kõike veel. Matrix oli omas ajas niigi üüratu, aga tuleb välja, selle maakera sees peitub teine kera, mis on hoopistükkis suurem.

Asi ei ole vaid selles, et film rebib tühikäigul metat, pakkudes viidete ja tsitaatide kuhjamist. Lisaks leiab aset ka traditsiooniliste jutustamisvahendite läbi pärale jõudev tegevus, milles hoolimata peategelaste keskmisest vanusest, peetakse young adult revolutsiooniulme retropidu.

Selles odavuses ei ole ka erilist camp-väärtust, vaid vastupidi. Läbi kogu Matrixi sarja käinud mäng Õnnistegija taastulemisega, olgu ta mis soost tahes, on avaldanud ootamatut mõju. "Resurrections" meenutab wellness sõnumeid või kristlike kanalite pakutavat. Sedalaadi kraam suudab kompida imestamisvõime piire aga sellist kraami ei ole kuidagi võimalik võtta tõsiselt ega isegi irooniliselt.

Filmi kandeteljeks olev Neo ja Trinity armulugu on kontrasti huvides ülejäänud filmist hoopis teistsuguses häälestuses, kippudes isegi romantilise komöödia valdkonda.
Sel valikul on kahtlemata kõrge sümbolväärtus, aga kandva kujundina jääb erakordselt rabedaks. Sest väide, kuidas reaalsuse hämaralal, keset metaversumi teabekaost, on ainuke ehe asi kahe inimese kuramaaž, ei ole uue tõe visandamine, isegi mitte mõne käibetõe taasavastamine leidliku nurga alt, vaid kukkunud seekord välja sedasorti kitšina, mis Kundera järgi on sita täielik eitamine.

Kõige juures ei saa välistada hüpoteesi, et sarja õigusi omav produktsioonifirma oleks Matrixi järjeloo nagunii tootmisesse võtnud aga esmalt pakuti haltuuraotsa Wachowskitele, kellest üks jäi pakkumisega nõusse vaid seetõttu, et filmisarjast visinal igasugune allesjäänud õhk välja lasta. Trollimisaktina võimalik mõista, aga see ei vähenda mingilgi määral asjaolu, et tegemist on talumatult viletsa filmiga.