Belfast // The Hand of God

Alexander: "Nostalgia, you know. A failing of the old, I suppose."
Murder She Said, 1961

Belfast

Autobiograafiline film lavastajast/stsenaristist üheksa-aastasena, kes lisaks formaalsele õppele on astunud 1969. aasta Belfastis ka eluülikooli.

Eluloofilmidega on alatasa häda, sest lood liiguvad loojutustamise kõveraid pidi, eluke käib omasoodu. Eluloolist sündmustikku luues on vaja korralikult kombineerida ja lõpptulemusena ei ole enam vahet, kas filmitegelane on ka päriselt olemas olnud, sest portreteeritavast saab filmimütoloogia eksemplar.
Nii tekib võimalus rääkida samades kategooriates näiteks King Kongist ja Winston Churchillist ning saavad alguse imelised peolauavaidlused, kui mängufilm läheb käiku dokumendina.

Ajalugu ja film keskenduvad isikute ja sündmuste puhul erinevatele omadustele. Nii nagu mängufilm ei tegele allikakriitikaga, ei tegele ajalugu psühholoogilise usutavusega. Üks sihib korrektsust kronoloogilises, teine dramaatilises mõttes. Ajalool on küll rakurss aga puudub taustamuusika jne. Iva on selles, et eluloofilmide puhul pakutakse eelkõige seda, mis on juurde mõeldud ja filmina kõlama pandud.

Sellega on lahtisest uksest sisse murtud ja saab keskenduda magusale valele, mis teeb "Belfastist" filmi. Mille sees leidub ka episoode lavastaja Kenneth Branagh lapsepõlvest.

Noore Kennethi juhtumised on võetud üles edevalt, erinevate žanrite laadis. Palju on kasutatud dramaatlisi hollandi nurki ja lõpmatusse teravustamist, milles toimub dialoog üle distantsi või tähendusrikas tegevus kaadri nurgas. Operaatorid Gregg Toland (Citizen Kane) ega Robert Krasker (The Third Man) ei ole võrdlustena sugugi kohatud.
Aset leiab lähiplaani võetud pinges nägudega vesterniduell, mis läheb üle cinema verite vaimus tooreks liikumiseks. Kuskil näidatakse rasvas küpsevaid vorste ja mune briti sotsrealistlikus detailplaanis, teises episoodis kujutatakse peiesaalis toimuvat ajastulise "Top of the Pops" muusikavideona.

Lisaks on erinevatele filmidele otsesõnu viitamisi ja aupaklikud pöördumised kinoajaloo poole teeb täiesti ilmselgeks võte, kuidas mustvalges filmis, kus linna kohal sageli tumedad pilved, on värvilised vaid teater ja kino ning nende peegeldused prilliklaasidel.

Filmis on kaks jutustajat. Üht on juba tutvustatud. Kogenud lavastaja, kes kirjeldab Belfasti läbi teda elu jooksul mõjutanud filmide. Sellise ekskursina kinolukku on "Belfast" omal kohal.
Teine on sama mees, kes kirjeldab lapsepõlve Belfastis läbi üheksa-aastase pilgu. Seal jääb nõtkusest omajagu puudu. Saab aru, et Belfastis hakkas Kenneth Branaghist idanema filmimees, sest ta käis kinos, teatris ja vaatas telekat. Samuti peab ta Belfastist Inglismaale kolimist elulooliselt nii oluliseks sündmuseks, et sellest film vändata.

Tore on. Aga see nukralt magus õhkamine, milles ei ole irratsionaalset ega väheküpset, kobistamist ega suurt mõistmatust. Isegi mitte naiivsust ega purulolle avastusi, vaid üks madalal tulel podisev kohustuslike juhtumiste ja kombekohaste lahenduste jada, millest poiss riburada läbi käib ja mis on mitteformaalseks küpsuseksamiks.
See jääb deklaratiivseks. Fotoalbumi lappamine koos publikuga, taustal meeleoluks kõlamas "Meil aiaäärne tänavas". Või antud filmi puhul Van Morrison.

The Hand of God (È stata la mano di Dio)

Autobiograafiline film lavastajast/stsenaristist murdeealisena, kes lisaks formaalsele õppele on astunud korraga 1980. aastate Napolis ka eluülikooli.

Siingi pajatab kogenud lavastaja, kuidas temas hakkas idanema filmimees. Samuti leiab viiteid kinole ja teatrile. Selle vahega, et peategelast Fabiettot, kes kujutab mingil määral noort Paolo Sorrentinot, ei vaimusta kino pruukimine, vaid kokkupuuted kino köögipoolega.

Üks lihtsamaid ja ilmselgemaid viise võtta kokku "Belfast", on kaadrik kinosaalis pere keskel ammulisui filmi vaatavast algkoolilapsest. Selles on laiavalt koos minevik, olevik ja tulevik. Vastavalt: juba valminud film, selle vaatamine ja teadmine, et peategelasest sai filmilavastaja.

Samasugust pakub ka "The Hand of God". Fabio istub kinosaalis, vaatab stseeni, mille filmimist kuningas Umberto järgi nimetatud kaubahoovis kõrvalt nägema sattus.
Erinevalt "Belfastist", mis ongi kirjutatud nii, et rammus kerkiks pinnale, vajub Sorrentino filmis selline stseen kivina põhja. See on küll film elavatest ja surnutest, aga nostalgiarammus trööst elatanutele ei ole see mitte.

Pigem teostub "The Hand of God" puhul midagi suurejoonelist stseenis jalgpalliklubi SSC Napoli treeningult. Maradona harjutab karistuslööke, jättes mulje nagu harjutamine oleks täiesti ebavajalik tegevus, sest lööb iga kord puhtalt ära. Vanem vend selgitab imelugu tunnistavale Fabiole, et Maradona on muuhulgas ka inimene, kelle talendi üheks osaks on töövõime. Maradona puhul selleks ajaks küll oluliselt langenud.
See on teadmine, mida ammulisui vastu ei võta. Epifaania asendumine tööpõhimõtte taipamisega on sedasorti avastus, mis paneb kortsutama kulmu. Kahtlema asjade väljakujunenud seostes.

Sellest taipamisest saaks lihtsa juhtmotiivi. Jalgpalli pakutava ime poole on võimalik püüelda ka juhul kui jalgpallimäng huvi ei paku, sest ime on ime. Näiteks filmilavastajana. Ühed illusioonid purunevad, nende riismetele kerkivad uued ja seeläbi saab poisist mees.
Aga Sorrentino kreedo näikse ka varasemate filmide puhul olevat, et eneseleidmise ja muu seesugusega tuleb tegelda distantsilt, mingisuguse nihkega. Kindlasti mitte agara tõsimeelsusega.

Võibolla seetõttu koosnebki "The Hand of God" parajatest anekdootidest. Anekdootidega selles mõttes, et isegi hõredad kõrvaltegelased on isikupärased ja arengute kulminatsioonid kipuvad olema rõhutatult vaimukad. Kas reaalsed, irreaalsed või sürreaalsed, on neis jaburusi, mis hoiab lõime koos, sest film on pikk ja võtab teises pooles ka hoogu korralikult maha.

Leidub selline seeria. Suguvõsa istub paadi ahtris piinlikult vaikides, sest Fabio ülevoolavalt seksapiilne tädi on end paljaks koorinud ja võtab paadi ninas päikest. Veidi hiljem vaatepilt kordub. Üks salakaubavedaja, kohalik Haista Gäng, vedeleb enda kaatril sarnases poosis ja teeb pläru. Jah, sellistes järgnevustes juba on filmi.

Fabiol on õde Daniela, kes on kogu aeg peldikus. Teda näeb vaid korra, päris filmi lõpus.
Filmi päramises otsas leidub kandev dialoog kohaliku filmilavastaja Antonio Capuano ja Fabio vahel, mis ei jõua liiga härdaks minna, sest Capuano kisub end tulise monoloogi käigus suspede väele ja kargab merre.

Mõõtes filmi Maradona ajaga Napolis. Väljaostmine Barcelonast, käega värav inglastele ja SSC Napoli esimene meistritiitel, peaks "The Hand of God" justkui katma aastad 84 kuni 87. Selle aja jooksul jääb korduvalt ette filmi alguses laenutusest võetud "Once Upon a Time in America" VHS. Intervjuude põhjal Sorrentinole oluline teos, mida filmi jooksul keegi ei vaatagi.

Võimalik, et film katabki vähemalt kolme aastat, aga tõetruudus ei ole antud juhul oluline.
Tegevus on küll põhjuslikus ja ajalises järgnevuses, aastaajad vahelduvad, film on esitatud klassikaliselt eeskujuliku visuaalse kirjaoskusega, ometigi on lavastaja kujunemisaastatesse vaatavates episoodides unenäolist ootamatust ja hämu. Irratsionaalset ja väheküpset, kobistamist ja suurt mõistmatust. Hoopis teistlaadi mälu kui fotoalbumi lappamises.