The Batman // Morbius

Batman: "Robin, listen to these riddles. Tell me if you interpret them as I do. One. What has yellow skin and writes?"
Robin: "A ball-point banana!"
Batman: "Right. Two. What people are always in a hurry?"
Robin: "Rushing people? Russians!"
Batman, 1966

The Batman

Seni viimase Batmani filmiga on üks ring täis saanud. Oma hiilguses on taasavaldunud Batmani detektiivivõimed, mis domineerisid 60. aastatel vändatud kõrge camp-väärtusega teleseriaalis, milles Batman tegeles täie tõsidusega triviaalsete mõistatuste äraarvamisega. Eriti kui vastaseks sattus olema Riddler, kelle erihobiks on sõnamängud.

Sama tegelane käivitab sündmused ka käesolevas filmis. Detektiivitöö kulgeb samuti vaimukate sõnamängude lahendamise tähe all. Mis tähendab, et protseduurilise krimidraamana pakub see film sama palju kui suutis Adam Westi mängitud Batman, kel olid kasutada boy wonder ja äraspidine bat-loogika. Sentiment on see-eest skaala teisest servast. Komöödiast on saanud tragöödia.

Gotham on rõõmutu ja räpane linn. Miljööväärtust loovad lagunemine ja risu. Seintelt leiab juba luitunud plakteid, mis lubavad linna uueks tegemist. Avalik võim on põimunud organiseeritud kuritegevusega. Linna üks rikkamaid elanikke käib rutiinselt peksmas vaeseid. Aset on hakanud leidma tegevuskunstina sooritatud mõrvad.
Sedasorti forsseeritud grotesk, mida teinekord ka realismi pähe müüakse. Kuigi realism on viimaste seas, mida superkangelastega seostada või neilt tahta.

Valdavalt on superkangelasefilmid olnud spetsiifilise omapärata suurejooneline märul. Vähemalt mõõtkavalt kuuluvad sedasorti filmid samasse kategooriasse klassikalise ooperi või Ameerika showmaadlusega, mille pärisosaks on tinglikkus, range formalism ja üleelusuurused ambitsioonid. Kus naeruväärsus ja dramaturgiline kõrgpruuk on üksteisest eristamatud ja kehtivad samaaegselt. Põhimõtteline erinevus seisneb eelkõige publikume eristavas kujuteldavas kultuurilises peenuses.

Konventsionaalne lähenemine eeldab, et peenus superkangelasekoomiksite maine hulka ei kuulu, pigem ebaküpsus. Seega tuleb ka enne vastavate filmide tarvitamist end esmalt välja vabandada. Kentsakal kombel samasuguse ülesehituse ja pingestamisstruktuuri, kasvõi konfliktiga film James Bondist väljavabandamist ei eelda.

Järjepanu on ilmunud filme, milles on püütud mitteinitsieeritutel tekkida võivat ebamugavust leevendada. Mängitud superkangelasefilmide vanusepiiranguga, sotsiaalse haarde või mornimate nägude ja dramaatilisema valgusrežiiga.

Koomikseid vähegi lugenu võib paugust õelda, et selle abil ei ole koomikseid kuidagi ületatud, vaid vastupidi. Omaks on võetud inimpõlve tagused arengud kui Ühendriikide suurtes koomiksimajades asuti enesetsensuurile julgelt läbi sõrmede vaatama. Lugudesse ilmus üle aastakümnete tagasi hälbelisi juhtumeid, provokatiivseid mõttekäike ja lisandus isikupärast graafilist joont. Hilisteismelistele ja ülespoole sihitud kirjavara osutus edukaks ja tagasi ei ole enam vaadatud.

Nii peaaegu jõuab selleni, millele Matt Reeves oma Batmaniga pihta on saanud.
Koomiksi meetod on graafilisele lehele lisatud lööklauserikas dialoog, mis on tekstina kontsentreeritum kui kino ja lahjem kui plakat või karikatuur.
Formaadile väga jäigalt lähenedes saab "300" või "Sin City", mis olid eksperimentidena leida koomiksipõhisele filmile midagi iseomast märksa enam väärt kui mängufilmidena. Sam Raimi "Darkman" ei lasknud samuti päris mööda, kuigi sellest sai koomiks alles tagantjärele.

Veel varasemast ajast. Lars von Trieri "The Element of Crime" on sedasorti film, milletaolisena olen sageli kujutanud ette hälbeliste juhtumite, provokatiivsete mõttekäigude ja isikupärase graafilise joonega koomiksi õnnestunud ülekannet filmi. Kuigi koomiksitega sel filmil pistmist ei ole, võinuks moraalselt, sotsiaalselt ja niisamagi pankrotistunud linnas sarimõrvarit jahtiv peategelane vabalt ka nahkhiire kostüümi kanda. Film ei oleks sellest kannatanud.

Nii jõuab lõpuks selleni, millele Matt Reeves oma Batmaniga pihta on saanud.
Läbi vihma paistab soe naatriumivalgus. Oranži, musta ja sügava tumehalli rütmis, kohati fookusest väljas uitav pilt viib mõtted koomiksikunsti grand old mani, Dave McKeani lemmikvõtetele. Harjumuspärasest löömafilmist kröömikese pikemate ja diskreetsemate võttekaadritega antakse mõõdaminnes võimalusi ka ruumile. Pilti on töödeldud teralisemaks. Stilisatsiooniga on kõige paremas mõttes liialdatud.

Kaamerasõbralikuks sätitud keskkond laseb etlemisel tõusta kõrgemale, kui see muidu väärt oleks. Vähepakkuva krimka ja abitu armuloo vahele paigutatud moraalikasvatuse ja õiglusteoreetilise agitatsiooni talumine realismitaotlusega filmis ei tuleks kõne allagi. Aga peenlihvitud, ülespuhutud ja mütoloogiliste tegelastega seades on võimalik taluda.

Põhjusega välja naerdud filmis "Batman v Superman: Dawn of Justice" leidsid pikalt löömingut pidanud Superman ja Batman leppimise, kui olid avastanud, et mõlema ema nimi on Martha. Sama lihtsameelselt tähendusrikast sõnamaagiat pakub ka "The Batman".
Filmi viimases vaatuses ütleb mingisugune kaabakas "I'm vengeance", mille peale raalib maailma parim detektiiv Batman välja, et temagi väitis filmi sissejuhatus enda kohta sama. Järelikult ei saa Batman enam "vengeance" olla. Kättemaksjast saab lunastaja ja luhta läinud uutmiskampaania Gothamis, millest filmis muudkui räägitakse, saab seeläbi uue kaanenäo.

Deklasseerunud peategelase sotsiaalselt teadlikuks saamine kulmineerub stseeniga, mis lisab filmi hoolikalt stiliseeritud kaadrite ritta ühe rabavaima. Võimalik, et ka provokatiivseima. Batman liigub punast säratuld hoides üle ekraani vasakule, juhtides varemetest päästetud inimhulka. Kuigi kujundisse ei maksa ka liialt sisse lugeda, punased signaalküünlad on punased igaühe käes.
Väljatoodud nope kirjeldab eelkõige tinglikku ja kujundlikku mõtlemist, millest on valmistatud filmi toes. Selles on koomiksile iseomast.

Ei oska öelda, mis jääb alles kui selline lugemisviis korda ei lähe. Püüd koomiksit ja filmi ühes helistikus hüüdma saada ei paku pinget. Äkki tõesti vaid üleolev nending, et tegemist on kõigest koomiksifilmiga, mis on kahtlemata fakt aga reeglina mõeldud diagnoosina.

Morbius

Marveli koomiksimaja tegelasel põhinev film ühest doktorist, kes soovib parimat aga kellest saab vastu tahtmist vampiir. Filmi ülejäänud aspektidega võrreldes leidub sünopsises isegi teatud määral kujutlusvõimet.

Ühendriikides viiekümnendatel puhkenud koomiksitevastase massihüsteeria argumentatsioon käis umbes nii. Batmani lood on psühholoogiliselt homoseksuaalsed, tütarlastes soodustab omasooiharust Wonder Woman. Superman propageerib niisama rassismi. Libahundid, zombid ja vampiirid tuleb mõista hukka üheselt ja lõplikult.
Koomiksivihikute sisu on pornograafiline, sadistlik ja transgressiivne ning sedasorti perversiteet juhib lugejad eemale heast kirjandusest, mõjudes laastavalt muuhulgas ka alateadvusele. Mida iganes viimane ka ei tähenda.

Sellise mõttesuuna aluseks olev "Seduction of the Innocent" on hea lugemine kui huvitab halb teadus, eriti selle rakendamine masside moraalse hügieeni tagamisel.
"Morbius" on nii vilets, et mainitud raamatu põhjal kokku keevitatud argumente on võimalik mingil määral mõistma hakata. Suudab aduda pahameelt põhjustada võivaid ajendeid, mis sunnivad tegema halvastipõhjendatud ent kaugeleulatuvaid järeldusi. Tooma mängu alateadvust ja muud seesugust.

Kahtlemata on "Morbius" koomiksifilm aga see fakt ei selgita, põhjenda ega vabanda välja mitte midagi. Asi on ilmselgelt milleski muus kui ainese kirjanduslik kastikuuluvus.