Emily the Criminal // The Good Boss

Hank Mitchell: "You work for the American Dream. You don't steal it."
Lou Chambers: "Then this is even better."
A Simple Plan, 1998

Emily the Criminal

Krimipõnevik võlgades naisterahvast (Aubrey Plaza), kelle sissetulek vabakutselise toidukullerina ei lase kuigi laialt elada. Nagu draamamõte sellistel puhkudel sageli ette näeb, peitub lahendus kuritegevuses. Sedakorda võõra vara omaalgatuslikus ümberjaotamises läbi krediitkaardipettuste.

Nii harjumuspärase ülesehituse ja koostisosadega film, et meenutab ajalehtede juhtkirju. Väiksemad kuriteod viivad suuremateni, lõpuks saab keegi surma või vähemalt peaaegu surma. Väljapääs prekariaadi viletsusest nõuab külma kõhtu, võõra verd ja kuritegeliku ilmaga mugandumist. Karmi ja nonsenssivaba krimka alge on täheldatav aga sel ei ole suuremat kaalu.

Samamoodi ei oma erilist veojõudu sirge näoga esitatav büroohuumor, milletaolise meister Aubrey Plaza kahtlemata on. Kõige paremas mõttes piinlikust valmistavad episoodid lootusetutel töövestlustel, kus osapooled väljendavad oma eesmärke professionaalipruugis, arenevad moraalse laenguga lamendiks tööellu sulandumise barjääride üle Ühendriikides. Esiplaanile trügib filmi sotsiaalkriitiline positsioon, mis passiks meetodina pigem publitsistika valdkonda.

Film võib terav alati olla, kasvõi päevakajaline. Parimatel puhkudel ei ole kõik kaardid avatud. Muidu kukub välja reaktsiooni manguv didaktiline pildirida. Või kergemal juhul film, mida on hea lihtne nimetada ajastu kommentaariks, jättes täpsustamata ajastule spetsiifilised tunnused. Nii kiirelt riknev "Emily the Criminal" ka ei ole, kõigest hõre mõttearendus Ameerika unelma teemal. Kui rahuldava ostujõuni ei saa legaalselt, saab illegaalselt.

Omaette huvipakkuv on dünaamiline kaamera. Justkui oleks filmitud käe otsas ja kaadrit püütud hoida nii stabiilsena kui võimalik aga on ikkagi veidi logisema jäänud. Rohkem loodis võtetes jällegi tegelased nihelevad ja pööritavad silmi. Stilistilise valikuna mõistetav, loojutustamisvahendite arsenalis on tehnikal oma roll ja teoorias võiks telereportaažilik kaamera lahjale filmile põnevikustressi lisada. Antud juhul jääb algatus kinematograafiliseks Tambovi konstandiks.

Hemingwayl oli jäämäe meetod. Loole annab kaalu see, millest kohe aru ei saa. Taustainfo ei domineeri, kõigest kumab läbi. Kui proosa kannab, suudab lugeja lüngad täita. Kasvõi meelevaldselt. Seevastu "Emily the Criminal" liiga palju lünki ei jäta. Mitte just võrdluses Hemingwayga, see oleks alles esimese mängufilmiga kätt proovinud autori (John Patton Ford) jaoks kohatu mõõdupuu, vaid üleüldises võrdluses naturalistlike ja lihtsakoeliste krimkadega, mille mõõduks on üksikisik aga alltekstiga antakse vaatajale arutada, kui palju määravad peategelase valikuid tingimused, mil määral tema temperament ja mis tüüpi moralist vaatajas selle peale välja lööb.

The Good Boss (El buen patrón)

Satiir mehest (Javier Bardem), kes on enda omadustes täiesti veendunud. Peamiselt võimes nii mikro- kui makrotasandil efektiivselt organiseerida. Igihaljas teemapüstitus ja ka parasjagu igihaljas teostus. Enesekindlalt sorav, mis on Fernando León de Aranoa firmamärk pikalt olnud.

Hispaania mingisuguse asula tööstuskaalude tehase omanikust tegevjuht jahib kohalikku ettevõtlusauhinda. Võitmiseks peavad töökorraldus ja kaader näima laitmatud. Reaalsus on loomulikult midagi muud ja huumor peidab end vahemikus, mis eristab ametlikult sõnastatud olukorda reaalselt valitsevatest tingimustest. Lõhet süvendab asjaolu, et juhataja ainult ei juhi, vaid on ka kollektiivi isa, armuke ja parim sõber.

Mõnes motivatsioonifilmis võiks selline lausa positiivne kangelane olla, antud juhul on saavutatud koomiline efekt läbi anakronismi. Tegelane toimetab valgustatud suurfeodaali vaimus aga sellise valgustatusega ei ole suurt peale hakata.

Ei ole kursis, kas eksisteerib ka Hispaania unelm ja mida see sisaldada võiks. Igatahes on arusaadav, et senjöör Blanco perefirma Básculas Blanco (Valged kaalud) pärijana on saanud sünniloterii peavõidu ja sünnipärane võitja selles küsimuses kompromissidele ei lähe. Võrdluseks filmi "Emily the Criminal" peategelane, kes on ainult kaotanud ja on ses küsimuses väga kompromissialdis.
Üks teeb järeleandmisi, et mitte kaotada, hoida kompormissitu võitja muljet, teine seepärast, et vahelduseks korragi võita. Mõlemal juhul on viiakse turule enda oma asemel teiste ja kolmandate osapoolte nahk kuigi nende kahe filmi vaatenurgad ja rõhuasetused on nii erinevad kui olla saavad. Samuti lõpplahendused. Vähemalt peategelaste perspektiivist.

Kirjeldatud iseärasustega kaalutehas, saati veel nimega Valged kaalud, on kujundina piisavalt mahlane. Sellegipoolest leidub filmis vähemalt üks automaatselt huumoriklassikaks lahterduv hetk. Senjöör Blancole teeb meelehärmi, et tehase peasissepääsu juures asuv kaalumakett on tasakaalust välja läinud. Selgub, segastel asjaoludel vallandatud töötaja, kes peab tehase ees tülikat protestiaktsiooni, on ühte kaalukaussi roojanud. See on peenem mäng lihtsast materjalist nagu ka terve film.