KRAAPED: Top Gun: Maverick // Everything Everywhere All at Once // Bullet Train // Raymond & Ray

Top Gun: Maverick

Lääge film. Kleebib kui elukutselise kõneleja jutt, milles muudkui korratakse fraase, mis on disainitud esile kutsuma aplausi ja muud midagi. Kahtlemata actionkino greatest hits aga seda ei suuda nii tarmukal kujul vastu võtta. Selles on midagi usukuulutamisele omast, nõuab kulbi löömist ja alt üles vaatamist. Mitte seepärast, et sõjaväelased, lennukid ja peaosas saientoloogia esievangelist (Tom Cruise), vaid hüperkommunikatiivne ja otsustab vaataja eest ülearu.

Tahtmatult kippus meenuma lauamängul Laevade pommitamine põhinev "Battleship". Selles pakuti sarnaselt lämbeid fantaasiaid erinevate inim- ja tehnoloogiapõlvkondade kombineeritud kasutusvõimalustest väheütlevas sõjalises konfliktis. Seegi film mõjus kui mugav ent unenäota uni. Viimast mitte biomeditsiinilises mõttes, vaid metafoorina, kuidas kinoseanss on kollektiivne unenägemine. Tuleb välja, et teinekord ka kollektiivne üldtuimestus.

Everything Everywhere All at Once

Samuti lääge film aga ei kleebi. Lääge selle poolest, et multiversum, eriti Everetti tõlgendusele toetuv, on teadaolevate süžeevõtete arsenalist üks umbsemaid ja film opereerib tähelepanujuhtimise kõrgpilotaažil. Tegelaste omavahelisi suheteid mõtestatakse rutiinselt ümber ning usina sagedusega vahetuvad tegevuse fookus ja pildiformaat. Iseasi, kas viimane kunstilise võttena enam kuigi mainimisväärne on, pildiformaadi vahetamisega oli liigendatud ka tulevastes turvakino õpikutes oma peatükki omav "Top Gun: Maverick". Hoolimata kõigest on lavastajate duo Daniels jõudnud intensiivsuseni, mida ei kehtestata käsu korras. Filmi kõneviisis on lapselikku agarust, nagu eelteismeline oleks äsja tutvunud uue sauruseliigiga.

Tihti ja suvalistel hetkedel tuletasid end meelde kaks filmi. Üksteisesse lekkinud "Birdman" ja "John Dies at the End". Omaette võttes päris eraldi suurused aga ometi suudetud panna kõlama ühes registris. Kurbnaljakas peredraama ja kasvav hirm kuulda ebamugavat vastust küsimusele ega elu ometi valesti ole elatud? Teisest küljest kesköökino vaimus anarhiline, keskselt lõdvalt organiseeritud toimetamine, mis ei lähe vastuolude tõttu sonimiseks, vaid püsib sisemiste tõdede või hoopis poeetiliste valede toel koherentsena.

Bullet Train

Kiirrongis aset leidva vägivallaorgia ja vaimukuste konspekt, kus konspekteerijaid on mitu, kaasa arvatud veepudel. Kandvaks üksuseks on tegevusega ja tegevuse äraseletamisega tihedaks komponeeritud stseen, mis seoseloomeks võimalusi ei jäta, sest kõik on juba serveeritud. Horror vacui nagu rokimehe täistätoveeritud käsivars ja see ei ole etteheide, vaid konstateering. Struktruurilt ja rütmilt kindlasti actionkino eesliin, nõnda nobe, et lausa reaction kino. Lopsaka disaini taga peitub siiski lihtne järgnevus, mis peamiselt väljendub ahelas, kes rongi saabus, mis põhjustel ja kuidas oma otsa leidis. Mitte alati samas järjekorras.

Põhineb jaapani kirjaniku (Kōtarō Isaka) raamatul, mis tekitas üksjagu küsimusi. Ei pannud ohkima, vaid kasvatas huvi, kuidas sellist süžeed kirjasõnana esitada? Midagi selles on. Midagi, mis tuletas meelde ungarlase Jenő Rejtő "Karantiin Grand Hotelis" taolist pulp-kirjanduse meistriklassi. Veel ei ole raamatuga tutvunud, kindlasti kavatsen ja ainuüksi seetõttu kui püüdlikult oli filmi ägedaks disainitud. Justkui oleks millegi väljajätmist kõigest väest kompenseeritud.

Raymond & Ray

Draamakomöödia mehest, kes oskas surra ja seeläbi ka elupäevi mõnevõrra pikendada, sest kontrollib mängu kuni mulla peale ajamiseni. Ainuke vaatamisargument oli, et autoriks on Gabriel García Márquezi poeg Rodrigo García.

Kaks venda (Ewan McGregor & Ethan Hawke) lähevad matma neile ebameeldivast elukunstnikust isa. Esialgu edeneb lobedalt, dialoogid ja kulgemine hälbivad melodraama peavooluvõtestikust. Kihthaaval asutakse avama ja tihendama suhtevõrgustikku. Nii elavate, surnute kui algusest peale elutute vahel. Filmi päris varases staadiumis näeb revolvrit, mis teeb hilisemas vaatuses teadagi mida. Näeb ka trompetit. Oma tõrtsu peab seegi tegema. Matuste eel ja ajal saavad kokku ning saavad ka üksteist sallima erinevad ajalookäsitlused. Ilmselgete kirjanduslike pretensioonidega film. Paraku sellistega, mille suuri staatusepüüdliku festivalistandardi kõrvu on keeruline mitte märgata.