Triangle of Sadness // The Menu

Richard Nixon: "David, did I really call you that night?"
David Frost: "Yes"
Richard Nixon: "Did we discuss anything important?"
David Frost: "Cheeseburgers"
Richard Nixon: "Cheeseburgers?"
David Frost: "Goodbye, sir"
Frost/Nixon, 2008

Triangle of Sadness

Rangelt kolmevaatuseline kombekomöödia, mille koostisosad pärinevad kohustuslikust kirjandusest. Kaetud on vahemik, mille tinglikeks verstapostideks on Moliére ja Twain. Seisusetöga insaiderite vaatevinklist ja rahvalik-paroodiline kirjutusviis. Nõtkust küll eelmainitutest vähem aga meetodit sellevõrra enam nagu Ruben Östlundil viimase kolme filmiga kombeks on olnud. Varasemaid ei ole näinud.

Vähemalt filmist "Force Majeure" on Östlund tegelenud süstemaatiliselt peenema rahva suhtes üleolekutunde kultiveerimisega. Vastupidiselt rahvatarkusele, ei kutsu ta üles mõistmisele, vaid hukkamõistmisele. Sedasorti tänitavas eliidivastasuses on ometi midagi väga rahvalikku, lausa populistlikku aga ka imelist irooniat. Vist öeldi Itaalia neorealismi kohta, et need filmid olid mõeldud lihtrahvale aga lihtrahvas neid ei vaadanud.
Antud juhul on oluline, et Östlundil on kujunenud spetsiifiline isikupära ja viis seda rakendada. Nagu pärast viiendat õlut on baarilauas kõik võimekad peaministrid, tegevjuhid ja jalgpallitreenerid, pakub sarnaseid väljaelamisvõimalusi ka Östlund.

Filmi esimene vaatus tegeleb influencerite küsimusega. Detsentraliseeritud elustiiliajakirjanduse kritiseerimises on midagi silmapaistvalt hambutut, märklaud on nii suur, et iga lask tabab.
Selgub, et peategelaste (Charlbi Dean & Harris Dickinson) suhe on sama hästi kui sundabielu, sest see toob sotsmeedias rohkelt reaktsioone. Etaloniks on võetud kujuteldav inimlikkus, mis on midagi naturaalset, mille rakendamine kuvandiloome teenistusse on eksimine naturaalse korra vastu. Sedasorti kraam paigutub kategooriasse, kuidas kultuura on tutvunud Goodharti seadusega ja tulemus on selline nagu võib eeldada.

Teise vaatuse lõpuosa pakub väljaelamist seedeprotsessi esimese faasi fetišeerimise aadressil. Söömine on kõige lihtsam asi, selle ritualiseerimine, eriti küpsuse mõõdikuna, kõige segasem asi üldse. Seega on söögikombed ammendamatu huumori varasalv, neist restoranikultuur kõige paremini tabatav sihtmärk. Seegi kord ei lasta mööda, sest see oleks võimatu. Õhtusöögil, mille iga käik on seisukohavõtt, trumpab igasuguseid gastronoomiasse puutuvaid seisukohavõtte eitav jahikapten (Woody Harrelson) ülejäänud dineeliste seisukohavõtud endale tellitud burgeriga üle. Vaba mees, kes on võtnud omaks madalama klassi menüü, demonstreerib üleolekut kapitalipõhise staatuse ees ja taastab naturaalse korra. Hea mugav suhestuda aga ebamugav vaadata, sest film käib enda võttest käkaskaela.

Vähemalt tabab pidusöögilisi merehaigus. Senimaani kultuurikonfliktis õige poole valimise eest omamehelikult õlale patsutav film esitab midagi seisukoha taolist. Tasakaaluelund seisusest ei hooli, treenituse puudumisel paneb merehaigus inimese väga piinlikku olukorda ja sinna ei ole midagi parata kui loksuv laev ei ole keskkonnana omane. Uhked eined oksendatakse meeskonnaliikmete silme all sealsamas välja.

Poeetiline aga ka poliitiline järjepidevus jätkuvad kolmandas vaatuses. Tegelastest on saanud robinsonid üksikul saarel. Joonistub välja paradoks, et kaader, kes tunneb rituaalset söömist põhjalikult, ei saa enda iseseisva toitmisega mitte kuidagi hakkama. Nii satub eluolu korraldamise jäme ots laeva peldikute koristaja (Dolly de Leon) kätte, kes tuleb sellises keskkonnas edukalt toime, sest ei ole küttkorilusest võõrdunud. Oskus püüda ja küpsetada kala lööb varasemad hierarhiad upakile ja mingit pidi kätkeb kogu see vaatus ka sõnumit tööjõu eelistest kapitali ees.

Mõruda situatsioonikoomika ja leidlike detailide peale on Östlundil kahtlemata annet, filmis on mitmeid õnnestunud pildikesi. Domineerib siiski lämmatav meetod ja tellitud vastused aatelistele küsimustele. Jaan Oks on kirjutanud niimoodi. "Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal. Kusagil oli keegi numbritega mängimise ülesleidnud, ja seda nüüd korrati ja keksiti lapsikult selle ümber." Ja selle mõttega oleks ka kohane lõpetada.

The Menu

Film telliva ja teenindava kaadri keerulistest suhetest. Splatteri lahendustega "Charlie ja šokolaadivabrik", mis on ühtpidi ka "Triangle of Sadness" probleemistiku laiendus kasvatuslikumas, noomivamas ja emotsionaalselt lihtsameelsemas kõneviisis. Kindlasti mitte palju magedam, see oleks lausa keeruline, pigem kinematograafiliste rutiinide poolest rikkam. Seda nii halvas kui ka heas.

Ekstra pidusöökide eesmärgil asustatud saarele saabub hulk inimesi, kellel on osavalt välja kujundatud personaalne bränd, mille üheks koostisosaks on lõpuni lihvitud rituaalse söömise harrastus. Elutegevuse kestmise labane tagamine on ülendatud hobiks, antud juhul ei väsita sellest ka rääkimast. Dialoogid on tühised, seda õnnestunult vaimukal viisil. Kuna tegelasteks on korralik assortii karikatuure nõudlikest tellijatest, kelle sekka on sattunud ka vähemkarikatuurne peategelane (Anya Taylor-Joy), on selleski filmis üleolekutunne tegelaste suhtes kiire tekkima.

Sellele mõjule on nimme panustatud, sest õhtusöögi laudkondi ei mängita ainult piinlikuks, vaid nad esindavad ka kristliku õpetuse patte. See on esialgu looritatud aga kui peakokast Sebaot (Ralph Fiennes) asub kõigile vanatestamendiliku kompromissitusega õiglust mõõtma, sunnib külastajad endi suppi helpima, saab see ilmselgeks ja toimub midagi kinoajaloos harukordset. Pinge kulmineerub insuldiga, film pöörab kannapealt lalisevaks jamaks. Esitamisele tulevad pingekruvimise igihaljad palad, mille piinlikkus ei kuulu enam komöödia vaid haltuura valdkonda. Huvitaval kombel, enam mõjule pääsemiseks fortes mängima hakates kaotab film mõju, läheb kaduma igasugune huvi arenduste ja lahenduste vastu. Huvi asendub rutiini talumisvõime proovile panemisega.

Siingi tuleb lõpuks mängu hamburger, täpsemalt juustulisandiga. See kulinaarne metsalise märk, mis elab sümbolina hoopis laiemat elu kui toidusena. Kotletisai on esmalt klassikuuluvuse indikaator, seejärel võibolla midagi veel. Tõsiseltvõetav ninaesine ainult äärmuslikul juhul.

Sedakorda käivitab pihvi praadimine psühhoteraapia seansi, milles klaarivad suhteid peategelane ja peakokk ja selle kohta ei ole võimalik kommenteerida muud, kui et see on ajuvaba. Juustune nagunii. Selles on küll midagi ilmeksimatult ameerikapärast, et ka parimate kavatsustega alustamine lõpetab eneseabitekstina.