Marlowe // John Wick: Chapter 4

British MP: I'm sorry, Miss, it's orders. We can't go against the protocol.
Anna Schmidt: I don't even know what protocol means.
British MP: Neither do I, Miss.
The Third Man, 1949

Marlowe

Järjekordne linateos hajusalt ilmuvate ja omavahel lõdvalt või üldse mitte seotud filmide sarjast, kus uurmist viib läbi asjatundja Philip Marlowe. Põhineb 2014. aasta romaanil, mille autor ei olnud arusaadavatel põhjustel Chandler, sest ta oli selleks ajaks juba üle poole sajandi surnud. Marlowe, seevastu, elab endiselt. Lindy seaduse põhjal ilmselt veel mõnda aega ja hea ongi.

Neid filme ei ole liiga palju tehtud. Hetketeadmiste põhjal napilt üle tosina. Parimad on ka kinoloo parimad. Veidramast otsast meenuvad tšehhide jant "Smart Philip", Robert Altmani eneseparoodiline "The Long Goodbye" ja Inglismaal toimuv "The Big Sleep", milles pensionieelikust Marlowe (Robert Mitchum) tegi veel ühe otsa. Käesolev seevastu ei ole parim ega veidraim, vaid üks mittemidagiütlevamaid. Kuigi ütlemissoovi on selles omajagu.

Nagu Neil Jordanil sageli olnud, on ka sel filmil autorinägemus täiesti olemas. Kolmekümnendate lõpus tegutseb hilistes kuuekümnendates Marlowe (Liam Neeson), kes on enda east ka väga hästi teadlik. Kaanoni kohaselt peaks Marlowe sel ajal endiselt julgelt alla 40 olema aga see ei ole veel äpardus. Samuti ei ole häda küllap lõpmatuseni leierdataval kunstipärasel taotlusel, kuidas öö ja päev on kaks erinevat maailma. Mesine päeva- ja büroovalgus vaheldub öistes ööklubides ühetoonilise prožektorivalgusega. Otsekui suure depressiooni lõpuaastasse oleks maandunud ufolaev. Rääkimata sotsiokultuurilisest lisandist, kuidas öösel päevaseadused liiga hästi ei kehti.
Tegelaste kõnepruugi tagant ei julge samuti lohakust otsida, see on kindlasti eesmärgipäraselt niimoodi kirjutatud. Ajastuslise ülikonnafilmi kohta vesteldakse silmapaistvate popkultuuriviidetega. Niimoodi ei ole aastakäigufilmi pettus täielik, kõigest osaline. Rekvisiidid võivad näidata aastat 1939 aga film teeb dateeringu asjus eneseteadlikult silma.

Paraku suurem mõju sel mängulisusel puudub. Mitte seetõttu, et tegemist oleks pühadust teotava originaalitsemisega, vaid just seetõttu, et kõige kiuste ei ole. Film paneb sirgelt tuima. Uusnoiri järgne post-noir ei ole selle filmiga end ilmutanud. Visioon jääb virelema dekoratsioonidesse ja lõppeks on see vaid järjekordne löömafilm Neesoniga, mille juures mängib peategelase nimi rolli õige vähe. Sama hästi võinuks olla Sam Spade, Mike Hammer. Kasvõi Brick Hardmeat.

John Wick: Chapter 4

Järjekordne löömafilm Keanu Reevesiga, kelle kehastatud John Wick on hetkel tõenäoliselt kõige tuntum neo-noir tegelane. Sellise määratlusega ei ole žanrile ega tegelasele vast liialt ülekohut tehtud. Mingil tasemel on vastavad elemendid igatahes esindatud. Taseme enda osas võib vaidlema jääda.
Lühikese aja jooksul juba neljas film. Ei meenu, kas ka vahepealseid näinud olen. Esimest kindlasti.

Selles osas on liigutud õige huvitavas suunas. Neljas on üks kõige enam arvutimängu meenutav film, mis ei ole mõeldud arvutimängu meenutama. Puuduvad otsesed viited mängude atribuutikale, mis on isegi tänuväärne. Sama masti, erakordselt vaese omailma aga rikkalt eesmärgipärase rühkimisega film oli kunagi "Act of Valor".

Ka kõige küündimatuma mängu kasuks räägib mängitavus, mis on midagi mängule ainuomast. Kontroll on mängija käes. Film sellist osalust pakkuda ei suuda ja üritamised interaktiivsete filmidega ei ole siiamaani kuigi edukad olnud. Tegevuse juhtimises on vaataja roll jäänud pasiivseks ja film kehtestab tegevust läbi montaaži, mis on vaataja eest lõikamislaual ette otsustatud.

Sellegipoolest. Mida kuradit peaks pakkuma tihedamaks lõigatud arvutimängu vaatamine? Üksteisele järgnevate missioonide täitmine. Küll pöörastes tegevuskohtades ja pöörase koreograafia abil. Üksnes mängude vaatamise võludele ei ole tõesti veel pihta saanud. Nagu ka sellele filmile.