The Banshees of Inisherin // All Quiet on the Western Front

Chris Taylor: "Somebody once wrote, "Hell is the impossibility of reason." That's what this place feels like. Hell."
Platoon, 1986

The Banshees of Inisherin

Film Iiri kodusõja alternatiivselt rindelt, mis jookseb kahe tüllipööranud külamehe vahel, kes elutsevad kuskil maailma serval asuvas külas. Konflikt ei seisne sarnaste poliitiliste hoiakute tühiste nüansside erinevuses, vaid ühel (Brendan Gleeson) viskab teisest (Colin Farrell) lihtsalt üle. Üks on teisele oma loraga tüütuks muutunud.

Mis on filmis hästi välja kukkund, on irooniliselt pastoraalne jutustamisviis. Sellised vaated, et reklaami või viskit, aga ei asukoht ega tegelased ole produkti teenistuses. Ei tegutse mõnesuguse eluviisi kiituseks ega laituseks, vaid pakkumisel on punutis vasturääkivustest. Vaatajale imelik on tegelastele endile täiesti mõistuspärane asjade kulg. Välja arvatud üks tegelane, kes kolib saarelt ära suurele maale, mis on samuti saar. Sest asjad on imelikud, koht väike ja inimesed nõmedad.

Huvitav on olnud lapata vastukaja filmile. Kuna filmi autor Martin McDonagh on Londonis sündinud ja sirgunud välisiirlane, on see film põhjustanud ootuspäraseid pahameelepuhanguid. Justkui autor ei oleks visandanud üht võimalikku läbilõiget iirlusest, sedagi vaid väga hea tahtmise juures, vaid sooritanud kuriteo terve iirluse vastu. Samasugust kriitikat leidus aastate eest Martini venna John Michaeli lavastatud filmi "Calvary" aadressil. Vastused küsimusele, kes võib mida väita, on alatasa kõrge meelelahutusliku sisuga ja sellevõrra vähema ivaga, eriti kui mängu tuleb väitja päritolu.

Mõlemas domineerib vaade, milles kohapaiksus, mälu ja geograafia koosmõjus innustavad mittekonventsionaalseid tegevusimpulsse, mis kaugelt vaadatuna võivad olla eristamatud mühakluse otsas hullumisest. Inimestes löövad välja omadused, mida paraadportreel naljalt ei kujuta. Eks kodusõda, mida kahe kohaliku kemplus ülekantud tähenduses on, lõhnab oluliselt teisiti kui iseseisvussõda. Esimesel juhul on nii võitjad kui kaotajad ikkagi omad ja selliseid konflikte avades lõigatakse sügavamalt.

Kuigi sellest paraboolist ei maksa liialt vaimustuda. Filmi tegevusaeg kattub küll Iiri kodusõja lõpukuudega, aga tegevus meenutab kangesti mõnd ennemuistset lugu. Sedalaadi ürgset pärimust, mis on moodsamatesse kujunditesse raskesti tõlgitav ja ei ole ka vajalik, sest kõik asjakohane on loos endas olemas. Isegi kui tegevuse ja tegelaste argumentatsioon näib vastuokslik ja jabur.

All Quiet on the Western Front

Film, mis algab, areneb ja lõppeb sissejuhatusega. Reipalt sõdima kippuvatele koolipoistele jagatakse mitmenda ringi mundreid, millest veri välja loputatud ja kuuliaugud kinni õmmeldud. Romantiline patriotism kohtub tegeliku elukorraldusega aga need ei astu veel dialoogi, hoiavad distantsi ja moodustavad korraga kehtides süsimusta absurdi.
Selles on terve film, rabavad mõniteist minutit. Ülejäänu on kummivenitamine, taustade avamine, detailide kirjeldus. Mõnd suurt filmiauhinda rihtivad rõhuasetused. Ülejäänut võib, aga ei pea vaatama. Siin ei ole rohkem midagi lisada.