KRAAPED: Limbo // Burning Days // Operation Fortune: Ruse de Guerre // Asteroid City

Limbo

Film nagu šoti viski, mis lõhnab kui turvas, maitseb kui turvas ja järelmaitseb kui turvas. Teinekord on isegi etiketil kirjas, et mängus on olnud turvas. Nii hoolikalt läbitunnetatud turvas ei pruugi kõigile mokkamööda olla. Sedakorda on turba asemel mitmes mõttes süsimust ja kivikõva krimka. Ja tänavaprügi. Kaks uurijat, kurjategija, ohvrid ja stsenograafilise leidlikkusega paigutatud lademetes tänavaprügi.

Kui "Blast of Silence" ja "The Wild Goose Lake" välja jätta, ei olegi nii head noirijärgset noiri nägema sattunud. Väga hea film, kõik ülejäänud kommentaarid oleks liigsed.

Burning Days

Üldseisundikriitiline mõtisklus Türgist. Kõlab nagu mõni vana anekdoot uues kuues. Tugevalt politiseeritud linnakesse, kus elutegevus käib püsivalt paigas oleva linnapea ja tema kodakondsete äranägemise järgi, saabub uus prokurör. Sünnipärane, sedasorti tegelane, kelle amet ja kutsumus kattuvad, kes on varmas korda looma. Higiniiske ihurammu ja paukuva tulirelva asemel kuiva ja vaikse seaduspügala toel.

Esimese asjana lavastatakse prokurör ise kuritöös süüdi, oma mõõgaga võetakse jalad alt. Peab hakkama tõestama, et ta ei ole kaamel. Tegemist ei ole siiski komöödiaga, vaid mõõdetud tempos draamaga. Ikka väga mõõdetud ja mõtisklevas tempos. Stseene ilmestavad vaheplaanid, arenguid jätkavad ja juhatavad sisse tableau vivant võttes momendid. Ajaga on käidud pillavalt ümber. Vaestest oludest räägitakse kinematograafiliselt jõuka mentaliteediga. Ja muudkui paljastub, kuidas parimad kavatsused takerduvad asjaoludesse, väljakujunenud kombestik ei ole niivõrd jäik, vaid pidevalt peenhäälestub, et igasugust vastuhakkamist kõige paremini lämmatada. Vanast anekdoodist koorub välja nii julm nali, et ei ole enam isegi naljakas.

Operation Fortune: Ruse de Guerre

Leidub üks kummaline tekstitüüp. Erimärgistusega sisuturundustekstid, mis on kohati nõnda püüdlikult ajakirjanduslikud, et vähegi meediataipu omaval lugejal ei lähe erimärgistust tarvis. Sedasorti koopiad, millel puudub originaal. Midagi on neis ülearu, midagi ilmselgelt puudu ja kõige üle käib nännutav sentiment. Paigast tasakaal tuleb tarvitamise käigus alati välja. WTF-tuluke lööb põlema. Teinekord on selle tulukese põlemasaamine väärtus omaette, ajaviiteharrastusena tuntud kui hate-reading.

See film on samuti sedasorti koopia, mille originaali on võimatu tuvastada. Juhtub selline õnnestuma, võib rääkida uuendusest, ajastuvaimu tabamisest ja millest kõigest muust. Sedakorda sellist muret ei ole, lihtsalt Guy Ritchie film, mis on nii temalik, et mõjub lausa maskeraadina. Mingisuguse stiilipeona. Ilmselgelt on midagi puudu ja midagi üle. Kõige jamam, et ei süüta ka WTF-tulukest.

Asteroid City

Sisemine Nõukogude inimene ütleb, et formalism ja kõik on selgemast selgem. Sisemine väikekodanlane ütleb arthouse ja kõik on samuti selgemast selgem. Sisemine snoob soiuks metatasandist, kuidas ei tegutseta, vaid markeeritakse tegevuste laade. Mis ei paku enamat sisemise vulgaari tähelepanekust, et kohati ju nalja sai. Niimoodi annab kõik tavalised kahtlusalused läbi käia ja iga kord on kõik selgemast selgem.

Sisemine hääl, mida kuulda võiks võtta, otsustas sedakorda tähendusrikkalt vaikida. Võib nentida, et sedakorda niisamuti, sest Wes Anderson on vähemalt ühele vaatajale ära öelnud kõik, mis tal öelda on. Tema filmid liiguvad sihikindlalt galeriivääriliste kinematograafiliste esemete suunas, mida ei mõista tarvitada. Äärmisel juhul oleks tarvitamiseks vaja end suurte sõnadega esmalt või tagantjärele puhevile ajada. Steinbeck on nii kenasti kirjutanud sõnnikulõhna kohta. Intensiivne aga mitte ebameeldiv. Sarnaselt võib öelda ka selle filmi kohta. Edev ja pealtükkiv aga mitte hukkamõistuvääriliselt.