Oppenheimer // M3GAN

Saruman: Moria... You fear to go into those mines. The Dwarves delved too greedily and too deep. You know what they awoke in the darkness of Khazad-dum... shadow and flame.
The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring, 2001

Oppenheimer

Film füüsikaharidusega tippjuhi vangerdustest poliitiliselt tundlikul ajal. Äratuntavalt Christopher Nolani film, nagu need ikka on. Ainesest sõltumatu oskustöö struktuuri ja tekstuuri alal. Paraku ka eluloofilm. Nagu need ikka on. Üldiselt need suuremad asjad ei ole.

See on omaette pöörane lugu, millise agarusega on suudetud ühel ja teisel pool Atlandit poliitiliselt ja moraalselt korrektset teadust konstrueerida. Ühendriikide juudikvoot oli poisike võrreldes natsisaksamaa suurpuhastusega, mille käigus õnnestus maailmafüüsika mälupaigast, Göttingeni ülikoolist, välja kraamida juudid oma formaaldogmaatilise juudi füüsikaga ja seeläbi jääda ilma ka suurest hulgast füüsika ja matemaatika absoluutsete tippteadmiste kandjatest. Angloameerika riigid omandasid niimoodi hea hulga kompententsi aga tekkis omaette hirm. Euroopast võib imbuda punaseid. Tuli samuti puhastama hakata.

Ühendkuningriigis suutis informaatik Alan Turing veel täiesti uue perspektiivi mängu tuua. Ta osutus homoseksualistiks. Rääkimata püstigeenius Paul Diracist, kelle talumine nõudis ekstra vaeva, sest ta oli taunimisväärselt omapärase iseloomuga. See näikse olevat pidev mureallikas, kuidas suurvaimud muudkui irduvad valitseva peajoone heakskiidetud tavadest.

"Oppenheimer" puudutab sama probleemi. Filmi üks kandvatest lootelgedest, ütleks isegi, et ainuke kandvatest, mängib Robert Oppenheimeri (Cillian Murphy) näidishukkamise võimalusega. Nimitegelane tõmmatakse liistule, süüdistus seisneb kommunismilembuses ja protsess leiab aset veel makartismi ajal, 1954. aastal.

Juhtum, mis sai filmi põhjal alguse Aatomienergia Komisjoni esimehe Lewis Straussi (Robert Downey Jr) isiklikust solvumisest. Tema vaatenurki puudutav on esitatud mustvalgena, mida võib tõlgendada ka nii, et tegemist oli isikuga, kelle jaoks kõik oli klaar, must ja valge. Draama huvides on üks tegelane kirjutatud päris primitiivseks pahalaseks.

Saatuse irooniana sattus Strauss loetud aastad hiljem ise samasuguse pressi alla, kaalul oli Ühendriikide kaubandusministri ametikoht, mis lipsas peost. Oppenheimer kaotas kõigest ligipääsu valitsuse tuumasaladustele ja likviidse poliitilise kapitali, mitte staatust tuumapommi isana. Nüüd on viimane ka suurvormi sisse pandud.

Värviline osa filmist on selle kõrval kaunis tavapärane elulooheietus, ka parimate ponnistuste kiuste ei ole selles peale näoilmete eriti midagi. Madala amplituudiga dramaatilist sinusoidi dekoreerivad eraelulised nopped teadlasest noore mehena, vanema mehena ja isegi vanamehena.

Kuigi leiduvad mõned intrigeerivamad rõhuasetused. Esmalt vähemalt kahekordne keelatud vilja kujund. Noor Oppneheimer sokutab Bohrile (Kenneth Branagh) haukamiseks mürgitatud õuna. Võtnuks Bohr suutäie, oleks Oppneheimer ikkagi ajalooline isik, küll Herostratose masti aga siiski. Vanem Oppneheimer tegeleb omakorda sellega, mida on lõpmatuseni leierdatud, kuidas tuumapomm, rääkimata vesinikupommist, on suutäis hea ja kurja tundmise puu viljast, mille maitsmine on inimesele mõeldust üle astumine. Selles kumab läbi Prometheuse müüti. Lisaks pidas Oppie ametliku abikaasa kõrval armukest. Asjaolu, mis on paaria puhul tõsine moraalne puue ja kangelase juures võimekuse mõõt.

Omajagu leidlik on ka filmi kulminatsioon. Selles ei paugu tuumaplahvatus ega mõttekäik algusega "Now I Am Become Death...", vaid kontrast ise. Kuidas sama riik, mille Oppenheimer pani ennastunustavalt lippe lehvitama, nimetas teda lähestikku monteeritud episoodis läbi presidendi suu piripilliks.

Selles on oma iva aga sellegipoolest üksjagu läila koormatäis filmi. Liigestest kanget mängu suurmehe teooria ja selle antiteesiga, kuidas suurmees on korraga ka väike mees, muutes kangelase vastuoluliseks. Mis on küll sedasorti vastuolu, et Garibaldi on käinud peldikus, tõenäoliselt isegi lepikus.

M3GAN

Ajakirjanduslikult lällav probleemsaade teemal, kas teadus võib minna liiga kaugele, millele antakse ammendav vastus eneseiroonilise slasherina. See ei ole isegi liigestest kange, siin on jooksva sees.

Selles mõttes linastus "Oppenheimer" ideaalsel ajal, et paralleelselt käis ja käib siiamaani vägev ažiotaaž masinõppe ümber, mida uljamal juhul ka tehisintellektiks nimetatud. Üks hirm sattus peegeldama teist.

"M3GAN" suurt ei peegelda. Mänguasjatehases Funki on loodud inimest asendav masin, mis nagu ikka, püüab olla rohkem kui inimene, tõlgendab mingit argilabasust veidral moel, sest produkt päris igas aspektis ikkagi ei ole rohkem kui inimene, pingutab üle ja lõpuks kukub tapma. Suure algustähega Inimene ja suure algustähega Tehnolooogia ei saa kokku, vaid põrkavad kokku ja see võtab ära turvatunde. Inimene on sunnitud enda loodu tõttu millestki loobuma.

Paraku on selliste hirmudega, mis ähvardavad ära võtta turvatunde tuleviku suhtes, väga ladus opereerida. Piisab suu avamisest ja ollaksegi prohvet valmis. Selliseid prohveteid on nagu kirjusid koeri nagu ka samas vaimus filme.